Sunday, December 30, 2012

Ma armastan ratsutamist!!!

Isegi mõte ratsutamisest või hobustest paneb mulle naeratuse suule. Karl-Eriku ratsatalus olen need kuus kuud väga palju juurde õppinud ja mu enesekindlus on kõvasti tõusnud. Ma olen sealsetesse hobustesse kiindunud ja mulle väga meeldib sealne kodune ja hubane keskkond. Ootan juba väga suve, kui saan arvatavasti kolm või isegi neli korda nädalas ratsutamas käima hakata.
Ja teate mis..... Üks karja hobustest on tiine!!! Varss peaks sündima märts - aprill. Mul on selle üle nii hea meel!!! Kui pisike sünnib hakkan seal tihedamini käima! Ma olen nii põnevil :)

Viimane tund oli reedel. Ja see oli rohkem kui pööraselt lõbus!! Ma olin seekord Millaga.. ja see ei kuulutanud head ( Mul ei ole Milla vastu midagi, olen ise lihtsalt veidi kogenematu. VEEL ) Eelmine tund oli taas vahele jäänud (suure külma tõttu) seega olin 2 nädalat kuival olnud.. ei saanud 2 nädalat ratsutada.. oli raske, kannatasin ära. Milla ei olnud minu vastu väga helde, punnis ikka vastu. Aga ega ma kohe alla ei andnud. Suhteliselt tunni keskel oli Milla sellises tujus, et ''Ma vihkan kõiki!'' ja lõi järjest tagant üles. Korraldas mulle veidi rodeot ka.. kordamööda viskas eest ja tagant üles. Tundub, et mul on isegi veidi tasakaalu, sest ma püsisin Milla tujutsemise ajal sadulas. Karin(treener) kiitis mind ka veidi, mille üle oli mul väga hea meel. Aga sel korral juhtus nii, et ma ei suutnud Millaga väga koostööd teha. Aga sellest pole lugu, sest tund oli siiski õpetlik ja tore.
Kõige lõbusam oli meil peale tundi. Ma olin oma sõbranna ratsutama kaasa vedanud (kuna ta oli mul külas) ja tunni ajal seisis ta platsi kõrval nig jälgis tundi. Tunni lõpus peavad hobused tavaliselt maha jahtuma ja nendega tuleks jalutada. Niisiis, kuna Milla jäi veel viimasesse tundi, sain ma Rimellaga ilma sadulatta sõita. Ma ronisin tänu Liisa (sõbranna) abile hobuse selga, ja proovisin teda tagasi hoida. Rimella on küllaltki energiline ja tahaks kogu aeg ainult joosta :D  Peale seda aitas Karin Liisa ka hobuse selga ja nii me siis sõitsimegi. Alguses tegime mitmeid ringe ise, aga kuna Rimella tundus väga täkku täis olevat, läksime Manni ja Kadri (trennikaaslane ja sõber) taha sõitma. Igaks juhuks.. Juba seepärast, et ma vastutasin sel hetkel ka Liisa eest. Tegime veidi traavi ka, kuigi enamjaolt kõndisime.. ja nii tükk aega. Selle aja sees jõudsin ma Liisale täisistakus traavi selgeks teha. Alguses tõmbas ta end krampi.
Kui hobused olid kuivad, sõitsime Manni ja Rimmuga kopli juurde. Koplisse jõudes lasime nad lahti ja mõlemad panid suure kabjaplaginaga kohe mäe taha, kus oli ülejäänud kari.

See oli üks tore ja lõbus päev, mis jääb mulle pikemaks ajaks meelde, nagu kõik teisedki sellised tunnid Pangodis.. Ma ei suudaks ette kujutadagi paremat kohta ratsutamiseks, kui seal.

Ma armastan seda mida teen
ja jään seda veel pikaks ajaks tegema
Head vana aasta lõppu!!
-Janeli

Saturday, December 1, 2012

Oppa gangnam style

Tere inimesed!!!
pealkiri pole postitusega väga küll seotud.. aga ma ei tea..mul tuli hulluse hoog :D
Nüüd viimased kolm ratsatundi olen Manniga sõitnud. Ja mulle NIIII meeldib lihtsalt!!!
Manni on parim. Temaga on nii super sõita... täisistak, hüppamine, galopp, traav.. kõik on nii mugav ja hea. Viimasel ratsatunnil tegin hüppamises oma rekordi!! ^^  Hüppasime Manniga 65 cm. Ja veel mitu korda! Ma olen nii uhke tema üle ja mul on üldse hea meel. kuutekümmet hüppasime ka ikka mitu-mitu korda. Mulle on nüüd hüppamine tõsiselt meeldima hakanud. Tahaks juba järgmist korda!!! Sellel reedel jäi tund ära, kuna ilm oli väga halb. Treeneri poeg (ja minu sõber) saatis hommikul sõnumi, et ei saa uksestki välja. Eks jah, ikka tuiskas kõvasti. Ootan juba uut reedet!!! Ja nii tahaks Manniga sõita.


Aga ilmastiku olud mõjutasid ka minu koolipäeva, mis oli selle päeva positiivne külg :D
Meil toimus ainult 4 tundi. Millest esimesse jäin kõvasti hiljaks, kolm olid ingliskeeled (ehk väga lihtsad) ja viimases vaatasime filmi. Paljud õpetajad ja õpilased ei jõudnud kooligi.. hahahaaa :D
Mul oli klassiõega väga lõbus ja tore... Päev oli edukas!! :3


Tahan RATSUTADA ja hüpata!
KOHE... koheee!!
agajah.. ma olen siin hull edasi.
Ilusat talve jätku kõigile :)
-Janeli

Tuesday, November 6, 2012

Tänane tund ^^

Niisiis, peale nadalat aega haigena kodus passimist, sain lõpuks ratsutama... Ma nii ootasin seda. Ja nüüd ma ootan reedet veel rohkem! Ma lihtsalt ei jõua ära oodata. Kuid, mul on eelaimdus, et see nädal möödub kiiresti.
LÕPUKS sain ratsutama. See nädal tundus palju pikem, kui ta oli. Nii... kuna nüüd läheb juba enne viite pimedaks, toimus terve tund prošektori valguses. Hobuseid tuues ei näinud me eriti midagi. Õnneks teame sealseid hobuseid juba piisavalt, seega suutsime nad kuidagiviisi ära tunda. Terve tee koplist platsini sumpasime mudas. Seal oli kõik nagu mudamülgas... Plats oli isegi osaliselt kuiv, ülla-ülla :D
Tund läks kõigil päris hästi see kord, kuigi ilm seda just ei soosinud. Ma sõitsin seekord Millaga ja oma üllatuseks pean tõdema, et meil läks väga hästi. Kohe väga hästi :)  Milla oli algusest peale koostöö aldis ning tegi seda mida vaja. Paar korda alguses läksime küll traavilattidest mööda, aga hiljem oli Milla nii tubli. Mul on hea meel, et midagi ei juhtunud see tund.. plats oli mudane, vihma sadas, tuuline oli ja pime ka veel pealekauba. Tekib juba kujutuspilt? Vihmapiisad katsid mu prilliklaase küllaltki tihedalt, vahel oli raskusi üldse millegi nägemisega :D ... ja tuul puhus näkku, ei ole just kõige meeldivam. Tegmine tunnis mitmeid harjutusi. Täisistakut, poolistakut, kergendamist, ühe jalusega kergendamist ja jalusteta kergendamist sai ka tehtud. Ja ma tõesti nautisin Millaga sõitmist..  :)
Hiljem hobuseid tagasi koplisse viies oli veel pimedam.. lausa kottpime. Treener läks ühe hobusega ees ja ma järgnesin Millaga talle. Miskipärast hakkas Millal kole kiire, tahtis järgi jõuda.. Koplis tuli ülejäänud kari kohe uudistama. Päts ka ikka ^^ (ühe aastane varss). Loodetavasti on järgmine kord parem ilm. Ma olin täna kihiline... nagu sibul :D  Mul oli kiht-kihi peal ja all.. aga külm see-eest ei hakanud. Ainult varbad ja sõrmed olid vahepeal natuke tuimad, muud midagi.

Järgmise korrani!
-Janeli

Sunday, November 4, 2012

Ratsutamise varjupool

Ma armastan ratsutamist ja olen sellesse väga kiindunud. Kuid oleks vale väita, et see ei ole ohtlik. Ratsutamine on vägagi ekstreemne spordiala ja kukkumine on vältimatu. Küll aga on võimalus vaid põrutusega pääseda, peab kandma kiivrit ja hüppetundides ka turvavesti. See on väga tähtis, kiiver võib ka elu päästa.

Mu esimene ja teine kukkumine leidsid aset seitsmenda tunni ajal (neljas nädal). Mu tundide kestus oli 30 minutit ja selle aja jooksul suutsin kaks korda kukkuda :D ... Olin eesti hobusega, kellel oli väike probleem, sest ehmatas kergesti. Kuigi tegelikult ma ei oleks tohtinud sellise hobusega sõita, sest olin algaja. Hobu oli noor ka. Esimesel korral ehmatas hobune selle peale, et keegi tuli uksest sisse. Ta läks galoppi, pööras, pööras ja pööras. Iga pöördega vajusin järjest rohkem külje peale, kuni lõpuks kukkusin. Õnneks ei läinud ta täitsa pöördesse ja rahunes ruttu maha. Mind võeti korde peale, kuid tunnis oli üks väike tüdruk veel ja ta tuli korderingi sisse nii et nöör talle vastu kaela oli. Kordetaja pidi nööri lahti laskma ja see puutus vastu mu hobuse jalgu. Ta ehmatas tõsiselt, pööras koha pealt ringi, hüppas üle madala takistuse ja sõitis täisgalopis maneeši teise otsa. Järsu pöörde tõttu ma kukkusin. Hobune ise ei rahunenud veel niipea maha, poni ka ehmatas selle peale ja väike tüdruk kukkus ka. Olin paar minutit teadvuseta, esines mälukaotus ja olin ka põrutada saanud. Kui ma teadvusele tulin, küsisin emalt palju tobedaid küsimusi.. ja veel ja veel ja veel. ''Miks mul nägu liivane on?'', ''Mis juhtus?'' ja nii edasi... Korralikuks paranemiseks kulus kuskil kaks nädalat. Ja väga raske oli...
Kolmas kukkumine oli rohkem nagu libisemine :D
Me tegime esimesi hüppeid (20 cm) ja mul kadus jalus ära, nii et ma lihtsalt libisesin maha. Ronisin kohe selga ja tund läks edasi.
Neljas juhtus siis, kui ma veel ECU's käisin. Eelmise aasta oktoobris. Olin taas väiksema hobusega. Kuigi midagi läks taaskord valesti. Tund toimus väljas liivaplatsil, ma ei saanud hobust liikuma, seega andsin talle stekiga. Mille peale ta loomulikult galoppi läks. Taaskord kukkusin järsu pöörde peal ja käega vastu puidust piiret.. pooleldi kraavi :D. Luumurdu ei olnud, kuid kukkumise ajal läbis mu kätt talumatu valu.. nagu midagi mu sees põleks. Kohe peale tundi sai taas traumaosakonnas käidud. Tuli välja, et ka seekord läks õnneks ja midagi tõsisemat ei olnud. Lihtsalt venitus ja põrutus. Kuigi täielikule paranemisele läks taas kaks nädalat. Kuna tegemist oli parema käega :P

Viimased kaks korda kukkusin juba Karl-Erikus. Esimene kukkumine seal leidis aset siis, kui ma esimest korda Millaga sõitsin. Millaga mulle muidu meeldib sõita, aga see on raske. Temaga peab tõsiselt tööd tegema, kui tahad tunnis midagi saavutada. Siiski kukkusin esimest korda seepärast, et puude tagant ilmus nähtavale auto. Hobused seda varem ei märganud ja panid ajama. Õnneks oli Milla peaaegu seisma jäänud, kui ma kukkusin. Külje põrutasin natuke ära, aga hea kukkumine oli. Kukkusin õigesti :D
Viimane kord oli kukkumine lihtsalt väike viga. Olin tol korral väga hea ja tubli hobusega. Me hüppasime tõkkeid, tegime galoppi ja kõik läks ideaalselt. Kuid ma jõudsin ühele teisele ratsanikule järgi, me sõitsime enam-vähem kõrvuti. Või noh, rohkem diagonaalis. Mina sõitsin teisest seespool. Kurvil tõstis teine ratsanik hobuse galoppi, lähenedes takistusele. Kuid hüpe jäigi ära... Barizola (hobune kellega ma sõitsin) hakkas kihutama. Neil oli sõna otseses mõttes võidusõit :D  Jah, ma sain juba alguses aru ,et ma kukun.. aga ma arvasin ,et see juhtub varem. Jõudsin vaid ''oh!'' öelda kui hobune ajama pani.
Kui ma oleks otsustanud kinni hoida ja sadulasse jääda, oleks see võibolla isegi õnnestunud. Aga ma tundsin, et asi on üle käte läinud ja alateadlikult võtsin vastu otsuse lahti lasta. Otsus oli õige. Taaskord pääsesin ilma tõsiste vigastusteta. Mokk lõhki ja jalad nõrgad ronisin treeneri soovil taas sadulasse. Jalutasin, tegin traavi, tõstsin galoppi ja sain hästi hakkama. See oli kõik enesekindluse tõstmiseks ja hirmust üle saamiseks. Olin tol hetkel uhke küll enda üle :D

Sellest võiks järeldada, et ratsutamine on ohtlik spordiala. Ma olen sellega aktiivselt 9 kuud tegelenud ja juba on mitmeid kukkumisi ette tulnud... aga ma siiski Armastan ratsutamist ja hobuseid. See on mu elu osa... Ja seda minult juba nii kergelt ära võtta ei saa. See oleks nagu hävitada tükike minust, teeks haiget ja tekitaks tühja, musta, kõleda augu... sinna kus peaks rõõm ja armastus olema.

Aga lugemismaterjali siin jätkub..
Järgmise korrani! Astala vista
-Janeli

Monday, October 29, 2012

Uudiseid!


Ma pole siin pikka aega midagi kirjutanud. Kuigi kirjutamisainet on rohkem kui küllalt :)
Selles postituses võin üldiselt rääkida, kuna ma lihtsalt ei jõua väga põhjalikult kõigest rääkida.. nii palju on toimunud... Suvel käisin ratsalaagris (millest on ühed suve parimad mälestused) ,oktoobri alguses oli Horse Show, käin uues kohas ratsutamas, ratsutamises edusammud, üleüldse elus on hakanud kõik ülesmäge minema... See oli siis väike ülevaade kõigest :)
Kui mõelda, mida on erinevat viimase postitusega võrreldes... Siis peaks nentima ,et erinevat on kohutavalt palju. Kuigi ma olen sedasorti inimene, et mulle ei meeldi endast hästi rääkida, peaks mainima, et mu ratsutamisoskus on kõvasti arenenud. Kindlasti on arenguruumi veel väga palju, aga olen siiski edusamme teinud ja mul on selle üle ainult hea meel :)
Traavi olen selgeks saanud. Harjutame peaaegu iga tund poolistakut, täisistakut ja kergendamist. Mille juurde käivad veel erinevad harjutused, nagu jalusteta kergendamine, ühe jalusega poolistak jne. Galoppi olen mitmeid kordi teinud, kuigi selge ta mul veel päris ei ole. Aga selle pärast ma ei muretse, jõuab veel. Lõppude-lõpuks olen ma aktiivselt ratsutamisega tegelenud vaid 9 kuud. Alustasin küll 2011 aasta kevadel, kuid mitmeid pikki lünke/pause on sisse jäänud. Viimane oli neist pikim. Pangodis olen nüüd pea 3 kuud käinud ja mulle väga-väga meeldib. Palju-palju uusi sõpru ja tuttavaid olen see aasta saanud ^^

Viimane ratsatund, nagu peaaegu iga tund, oli taas eriline. Kuna viimati oktoobris lumi maha tuli.. ei mäleta. Aga see aasta, üle pika aja, see taas juhtus. Meil juhtus tund olema esimesel lumerohkel päeval sel aastal. Paksult sadas ja jube külm oli. Treener ise ei olnud kohal, jõudis alles tunni lõpuks, kuna käis Ecu tallides ajutiselt asendamas. Meie treenerit aga asendas üks tüdruk, kes ise ka alles õpib. Kuigi minuarust sai ta vägagi hästi hakkama, eriti arvestades ilmastikuolusid ja tingimusi. Me olime kahe sõbrannaga juba 20 minutit enne tunni algust kohal, kuid ootasime kõik see aeg autos, kuna teised kaks ratsutajat ei olnud veel jõudnud. Lõpuks siiski läksime hobuseid tooma. Ma sain sel korral energilise Eesti Hobuse nimega Rimella. Meil läks kuskil 45 minutit hobuste valmis panemisele. Kuna 1) Meil läksid pimeda pärast valjad vahetusse :D... 2) Kõigil olid sõrmed külmunud ja sadulavööd oli eriti raske kinni saada :P ...3) Kõik ei saanud ise hakkama ning pidid ootama. Siis arvas meie uus treener, et tõime Rimellale välja asipuule vale sadula ning ma ronisin ta selga ilma sadulatta. See oli mu esimene kord ilma sadulatta sõita. Arvestades seda, et ilm oli väga halb ja jahe.. oli sadulatta väga hea ja soe sõita. Muidu oli ka üllatavalt mõnus, ei oleks osanud oodatagi. Enamus ajast olin täisistakus, kuna meile anti vabad käed :D
Aga uute elamuste rohke ja huvitav tund oli. Mu esimene sadulatta sõit, ning ka esimene lumega sõit. Aga meelde jääb küll kindlasti. Ootan terveks saamist, et siis jälle sadulasse ronida :)

- Janeli
Järgmise korrani :)
Mul on veel palju rääkida

Wednesday, February 29, 2012

Ratsutamine?

Miks on pealkirjas küsimärk? Kuna ma hetkel ei käi ratsutamas. Ärge saage minust valesti aru, mulle väga meeldib ratsutamine aga kuna mul on kooliga kiire ja hetkel ka eraeluga, ei saa ma ''tagasi rajale'' enne hilist kevadet. Ühesõnaga -mitte veel niipea. Hetkel olen haige, mis on ka üks põhjusi miks mul ratsutamises paus on.. aga põhiliselt on see kooli pärast. Ma käin üheksandas klassis.. ja olen tihti haige olnud, nii et mul on palju nii järelvastamist kui ka tavalisi koolitöid ja õppimist. Aga noh, mis teha, elu on selline. Kindlasti hakkas suvel ratsutamisega Väga aktiivselt tegelema. Aga praegu on lihtsalt selline aeg ,et ei jõua. Loodan pea terveks saada ja kooli minna. Kuid kuna mu koer ootab kutsikaid, ei saa ma nii pea veel sadulasse. Ta peaks varsti poegima ja peale seda on meil vähemalt 2 kuud kutsikatega tegemist.. Jah, kiired ajad..
Ratsutamine ja hobused mulle väga meeldivad, seega ei lõpeta ma ratsutamist iga hinna eest. Vahet pole ,et praegu kiired ajad on.. need lähevad mööda. Ja siis tuleb kevad ja SUVI. Kuid alati ma arvan ,et suvi on nii pikk... suvel jõuab kõike teha!!... Ja lõpuks tuleb välja et jõudsin ainult 1/3 asjadest ära teha. Noh... aeg läheb kiiresti.

Saturday, February 18, 2012

Minust natuke :)

Tere! Olen 15a. vanune tüdruk väikelinnast nimega Elva. Hobustega ma kaua aega tegelenud pole, kuid loodan ratsutamise ikka selgeks saada ja lõpuks hakata hobiratsutamisega tegelema. Ratsutamas olen korralikult kuskil pool aastat käinud. Jah, olen küll juba 15, aga ratsutamise avastasin alles hiljuti. Räägitakse ju, et kunagi pole liiga hilja. Minu peres ja suguvõsas pole keegi varem ratsutamisega tegelenud, ehk olen siis esimene. Kuna ma pole kaua ratsutamas käinud, ei ole mõtet oodata, et olen selles väga hea. Ma tean ,et ka mul on oma vead ja ma üritan neid parandada nii hästi kui oskan. Ratsutamisteekonda alustasin Ecu tallides, hetkel ma seal ka käin. Kuskile mujale pole siiamaani jõudnud. Kuigi tahaks väga proovida ka teistes tallides käimist.
Kui ma peaks enda kohta veel midagi rääkima, siis võiks öelda, et mulle meeldib joonistada, loomadega tegeleda ja animeerida. Lisaks sellele huvitab mind veel astronoomia ja kõik mis seondub kosmose ja universumiga. Olen ka sellist tüüpi inimene keda huvitab loodus ja kes usub, et inimesed saaksid paremini elada kui praegu. Maa ressursside ära kasutamine ja globaalne soojenemine on minu arust üks tõsisemaid inimkonna probleeme.
Iseloomult olen selline sõbralik ja avatud inimene (kes ei suuda lobisemist lõpetada ;D ). Kuigi tundun alguses tihti kahtlaselt vaikne, mind tundma õppides avastad ,et olen tegelikult hoopis pööraselt jutukas. Võib öelda ,et olen ka veidi teistsugune kui paljud minuvanused, lapsemeelsem põhiliselt. Ma ei meigi end ega käi kogu aeg sõbrannadega šoppamas jms... Olen rohkem selline maalähedasem tüdruk keda huvitab maaelu ja loodus.

See on siis lühikirjeldus minust... Kui kellegil tekib huvi suhelda või niisama lobiseda siis andke ikka teada.