Ma armastan ratsutamist ja olen sellesse väga kiindunud. Kuid oleks vale väita, et see ei ole ohtlik. Ratsutamine on vägagi ekstreemne spordiala ja kukkumine on vältimatu. Küll aga on võimalus vaid põrutusega pääseda, peab kandma kiivrit ja hüppetundides ka turvavesti. See on väga tähtis, kiiver võib ka elu päästa.
Mu
esimene ja teine kukkumine leidsid aset seitsmenda tunni ajal (neljas nädal). Mu tundide kestus oli 30 minutit ja selle aja jooksul suutsin kaks korda kukkuda :D ... Olin eesti hobusega, kellel oli väike probleem, sest ehmatas kergesti. Kuigi tegelikult ma ei oleks tohtinud sellise hobusega sõita, sest olin algaja. Hobu oli noor ka. Esimesel korral ehmatas hobune selle peale, et keegi tuli uksest sisse. Ta läks galoppi, pööras, pööras ja pööras. Iga pöördega vajusin järjest rohkem külje peale, kuni lõpuks kukkusin. Õnneks ei läinud ta täitsa pöördesse ja rahunes ruttu maha. Mind võeti korde peale, kuid tunnis oli üks väike tüdruk veel ja ta tuli korderingi sisse nii et nöör talle vastu kaela oli. Kordetaja pidi nööri lahti laskma ja see puutus vastu mu hobuse jalgu. Ta ehmatas tõsiselt, pööras koha pealt ringi, hüppas üle madala takistuse ja sõitis täisgalopis maneeši teise otsa. Järsu pöörde tõttu ma kukkusin. Hobune ise ei rahunenud veel niipea maha, poni ka ehmatas selle peale ja väike tüdruk kukkus ka. Olin paar minutit teadvuseta, esines mälukaotus ja olin ka põrutada saanud. Kui ma teadvusele tulin, küsisin emalt palju tobedaid küsimusi.. ja veel ja veel ja veel. ''Miks mul nägu liivane on?'', ''Mis juhtus?'' ja nii edasi... Korralikuks paranemiseks kulus kuskil kaks nädalat. Ja väga raske oli...
Kolmas kukkumine oli rohkem nagu libisemine :D
Me tegime esimesi hüppeid (20 cm) ja mul kadus jalus ära, nii et ma lihtsalt libisesin maha. Ronisin kohe selga ja tund läks edasi.
Neljas juhtus siis, kui ma veel ECU's käisin. Eelmise aasta oktoobris. Olin taas väiksema hobusega. Kuigi midagi läks taaskord valesti. Tund toimus väljas liivaplatsil, ma ei saanud hobust liikuma, seega andsin talle stekiga. Mille peale ta loomulikult galoppi läks. Taaskord kukkusin järsu pöörde peal ja käega vastu puidust piiret.. pooleldi kraavi :D. Luumurdu ei olnud, kuid kukkumise ajal läbis mu kätt talumatu valu.. nagu midagi mu sees põleks. Kohe peale tundi sai taas traumaosakonnas käidud. Tuli välja, et ka seekord läks õnneks ja midagi tõsisemat ei olnud. Lihtsalt venitus ja põrutus. Kuigi täielikule paranemisele läks taas kaks nädalat. Kuna tegemist oli parema käega :P
Viimased kaks korda kukkusin juba Karl-Erikus.
Esimene kukkumine seal leidis aset siis, kui ma esimest korda Millaga sõitsin. Millaga mulle muidu meeldib sõita, aga see on raske. Temaga peab tõsiselt tööd tegema, kui tahad tunnis midagi saavutada. Siiski kukkusin esimest korda seepärast, et puude tagant ilmus nähtavale auto. Hobused seda varem ei märganud ja panid ajama. Õnneks oli Milla peaaegu seisma jäänud, kui ma kukkusin. Külje põrutasin natuke ära, aga hea kukkumine oli. Kukkusin õigesti :D
Viimane kord oli kukkumine lihtsalt väike viga. Olin tol korral väga hea ja tubli hobusega. Me hüppasime tõkkeid, tegime galoppi ja kõik läks ideaalselt. Kuid ma jõudsin ühele teisele ratsanikule järgi, me sõitsime enam-vähem kõrvuti. Või noh, rohkem diagonaalis. Mina sõitsin teisest seespool. Kurvil tõstis teine ratsanik hobuse galoppi, lähenedes takistusele. Kuid hüpe jäigi ära... Barizola (hobune kellega ma sõitsin) hakkas kihutama. Neil oli sõna otseses mõttes võidusõit :D Jah, ma sain juba alguses aru ,et ma kukun.. aga ma arvasin ,et see juhtub varem. Jõudsin vaid ''oh!'' öelda kui hobune ajama pani.
Kui ma oleks otsustanud kinni hoida ja sadulasse jääda, oleks see võibolla isegi õnnestunud. Aga ma tundsin, et asi on üle käte läinud ja alateadlikult võtsin vastu otsuse lahti lasta. Otsus oli õige. Taaskord pääsesin ilma tõsiste vigastusteta. Mokk lõhki ja jalad nõrgad ronisin treeneri soovil taas sadulasse. Jalutasin, tegin traavi, tõstsin galoppi ja sain hästi hakkama. See oli kõik enesekindluse tõstmiseks ja hirmust üle saamiseks. Olin tol hetkel uhke küll enda üle :D
Sellest võiks järeldada, et ratsutamine on ohtlik spordiala. Ma olen sellega aktiivselt 9 kuud tegelenud ja juba on mitmeid kukkumisi ette tulnud... aga ma siiski Armastan ratsutamist ja hobuseid. See on mu elu osa... Ja seda minult juba nii kergelt ära võtta ei saa. See oleks nagu hävitada tükike minust, teeks haiget ja tekitaks tühja, musta, kõleda augu... sinna kus peaks rõõm ja armastus olema.
Aga lugemismaterjali siin jätkub..
Järgmise korrani! Astala vista
-Janeli
LÕPUKS sain ratsutama. See nädal tundus palju pikem, kui ta oli. Nii... kuna nüüd läheb juba enne viite pimedaks, toimus terve tund prošektori valguses. Hobuseid tuues ei näinud me eriti midagi. Õnneks teame sealseid hobuseid juba piisavalt, seega suutsime nad kuidagiviisi ära tunda. Terve tee koplist platsini sumpasime mudas. Seal oli kõik nagu mudamülgas... Plats oli isegi osaliselt kuiv, ülla-ülla :D
Hiljem hobuseid tagasi koplisse viies oli veel pimedam.. lausa kottpime. Treener läks ühe hobusega ees ja ma järgnesin Millaga talle. Miskipärast hakkas Millal kole kiire, tahtis järgi jõuda.. Koplis tuli ülejäänud kari kohe uudistama. Päts ka ikka ^^ (ühe aastane varss). Loodetavasti on järgmine kord parem ilm. Ma olin täna kihiline... nagu sibul :D Mul oli kiht-kihi peal ja all.. aga külm see-eest ei hakanud. Ainult varbad ja sõrmed olid vahepeal natuke tuimad, muud midagi.
