PRAKTIKAA

Olen praeguseks juba seitse päeva käinud praktikal ja siiamaani olen väga rahul. Esimesed neli päeva vedasid olema päikesepaistelised ja ilusad (vahepealsed päevad ei olnud nii ilusad) ja eelmine laupäev!!!  Nii super ilusat ja palavat ilma ei ole suve keskpaigast alates näinud. Ratsutada oli tol päeval ka super!!! Olin Barizolaga ja sain lõpus seal mõnusalt galoppi ka teha. Kuidagi naljakas oli, ma tundsin end sel ajal nii kindlalt ja mõnusalt. Kadri ütles ka, et võrreldes eelmise aastaga nägi palju parem välja. See mõnus galopp tuli mulle endale ka üllatuseks. Muidugi keeran ma endiselt varbaid välja, tööd tuleb kõigega veel teha, aga igatahes täitsa okei on. Ma tundsin end sadulas nii hästi, et lasin vahepeal ühe käe lahti (hoides kahest ratsmest teise käega) ja andsin ergutamiseks Barizolale natuke stekki. VABA tunne oli!
Ja täna olin Rimmuga ja vahepeal oli selline mõnus tunne, et säär on õiges kohas janii. Ja lõpus viimane hüpe oli nii mõnus. Ma olen varem ka 75 cm hüpanud, aga seekord oli see kuidagi nii vägev. Selline lendamise tunne oli kuidagi... teistsugune kui varem on olnud. Ja see kestis ka vähem aega kui hüpe tavaliselt. Ma ei saa aru mis viimasel ajal toimub.

Rääkides ratsutamisest, viimane kord ma kukkusin kukiga olles. See trenn oli jummala lahe! Ja kukkumine oli väga naljakas ja üldse valus ei olnud. See oli veebruaris veel. Mulle nii meeldis Kukiga sõita, kahju, et ta ära läks... Nüüd tuli meile ponimära Kiku sinna ja just täna saabus veel üks noor mära Valentina. See ponikene on mulle mingil määral täitsa meeldima hakanud. Eks ta üks metslane ole, aga vahva on ta ka.

Täna andsin Pätsile müslit ja üldse ei tulnud meelde, et see nooruk ei oska ju sellist asja väga võtta. Pool kätt kadus suhu ja enne kui ma midagi teha taipasin klammerdusid hambad kahe sõrme ümber. Naljakas oli see, et valu nagu ei olnud. Ma lihtsalt kartsin, et ta teeb mu sõrmedele jäädavat kahju või murdub midagi ära. Ei lasknud ju kohe lahti ka. Hakkasin juba Katile midagi ütlema, kui ta lahti lasi. Tugevad hambajäljed olid sõrmedel ja veidikene veritses ka. Aga kuna ma olin tunnike platsil passinud ja seal oli üsna külm, olid mu sõrmed vist külmad ka. Aga pärast ka oli ainult selline pulseeriv valu ja rohkemat ei midagi. Nüüd on sõrmed külgedelt tuimad, ehk on mingi närvikahjustus.

Viimasel ajal üldse juhtub igasuguseid asju. Igas mõttes..
Aga praktika on nii tore ja siiamaani ratsutamine super! Lootused on suured ja siiamaani on kõik nii hästi :)

Oh ja juba on väikesed plaanid järgmise praktika jaoks. Aga see on veel nii lahtine.
-Janeli

Veel kolm nädalat!!!

No terekest!

Mul siin positiivsemad meeleolud, praktikaootel ikka. Ja sõpradega koos ühes trennis olla on nii tore! Pangodis on ikka nii hea sõitmas käia.. mulle nii meeldib. Alati ei lähe muidugi hästi, aga kui koguaeg hästi läheks, ei oleks huvitav. Arenemisruumi on palju ja see on vahva.
Kurb on see, et Kukats läks oma koju nüüd.. :(  Mulle nii meeldis temaga sõita..
Täna olin Manniga, iseseisvad me just ei olnud, aga kakelda jõudsime ikkagi. Ma ei oleks jaksanud temaga rohkem kakelda (tal on rohkem tahtejõudu kui mul).. A muidu oli päris vahva paksukesega loksuda jälle :D Huvitav on selliselt peenemalt (nagu Kuki ja Rimmu) pallikesele selga istuda. Harjusin juba kiitsakamatega ära :D








Aga varsti tuleb noor ponimära meile ratsastamisele, niiet jeeee!
Ja üldse igasugused hobustejutud ja paaritamisjutud käivad tallis. Nii põnev!
Ma niiiiiii tahaks juba kariniga asjad ära rääkida ja kõigest osa võtta. Isegi paaritustele läheks kaasa! Mul ju kogemusi ei ole selliste asjadega, ainult teooria osa on selge.
Aga Kuki mulle hullult meeldis ja temaga, kui noore hobusega, oli nii vahva sõita. Ma loodan, et selle ponimäraga on samamoodi vahva :D Nii ootan juba!

Aga tänaseks aitab,
Järgmise korrani! ^^


PS. Tahaks juba Juulit! Siis läheme Hiiumaale ja ma saan Kassari ratsamatkale minna! jeee! maniiootan

Ootame kevadet!

Milla ja pisike Manni

 Niisiis.. kooliasjad kõik tehtud ja jään kevade ootele. Natuke üle kahe kuu veel ja saab praktikale! Aprilli esimese nädala veedame veel koolis ja siis ongi kõik. Saab koju!
Pikalt laialt olen siin mõelnud Pangodisse praktikale minemisele.. ja tundub täitsa hea mõte olevat. Katiga olen juba rääkinud ja ta täitsa kiitis takka. Muidugi kiitis, ma teeks ju siis kõik mis vaja ära :D ja aitaks kõigega. Eks mul on omad ootused kah, peaks Kariniga nendest rääkima.. Ta juba küsis eile mu käest praktika kohta, aga me olime just galoppi teinud ja ma lõõtsutasin nagu koer :D niiet, rääkimine jäi ära. Aga kui ta selle teema mõnikord tõstatab, eks ma siis räägin. Praktikal on reeglid ja nõuded kah igasugused... aga küll nendega saab hakkama.
Viimased korrad olen sõitnud Rimmuga (ja ma olen ise ka üllatunud) ja Kukiga :D Minule meeldib nende kahega kõige rohkem sõita. Rimmuga lihtsalt meeldib sest ta üldse meeldib mulle jubedalt, kuigi ma talle ei meeldi (ainult mu maiustused) ja Kukiga meeldib kuna ta on hästi toreda iseloomuga ja noor selline. Ta õpetab mind palju (üritan samaga vastata, aga ei tule nagu välja). Aga Rimmu õpetab ka, kuigi teistmoodi.  Ja Rimmuga ma vahest tunnen sellist ühte sulamist.. seda on raske seletada, aga nii see on.
Kukiga oleme viimastes trennides pudistanud ja soperdanud küll, aga väiksed edusammud ikka toimuvad kui ma temaga rohkem sõidan. Muidugi ma rabelen sadulas liiga palju jne, aga noh, need on mu vead.
Rimmuga oleme natukene kimanud ja natukene rahulikumad ka olnud, aga mulle on jubedalt meeldinud.
Säreveres olen Randiga sõitnud ja natukene hüpanud kah.
Avastasin just, et Rimmu ja Kuki (Rikk) on sugulased.. Randi ka. Muidugi ma aimasin seda, kuna nad on kõik R tähega algava nimega, aga vahva on ikka uurida.
Rops-Romm-Rokkar-Rimella    (Raspel'i täkuliin - head hüppajad) ja seda Rimmu on!
Rops-Rosett-Regaal-Rikoshet-Kuki ( nagu Rimmul on ka Kukil hõbegeen olemas, kahjuks on ta ruun)
Rops-Rosett-Raksel-Randi    (Randi hüppab ka hästi. Rimmu muidugi paremini)

tihti kipub viimane varjant olema

Rimmul on soome verd kah: Isa-ema poolt. Ah ema poolt on ka soome verd kaugelt. Ainuke Eesti hobuse täkuliin mida ma ei leidnud oli Lari.
Kukil ja Randil on ka soome verd.

Niipalju siis sellest. Kõik teavad, et ma rimmu-hull olen. Aga homme on ka ratsutamine ja kõik on täitsa toredasti. Hetkel vähemalt.

Jälle kooli!

Niisiis, koolikell koolikell, oled väike lõbus sell.. :D
Ühesõnaga kool algas jälle. Uue hooga, uute inimestega ja uute ainetega. Kusjuures siiamaani on õppeaasta väga rahulik olnud. Aga ratsutamisest pidin rääkima!
Suvi oli tore, laager oli üsna mõnus. Saime hüpata (hobustega ja ilma) ning suitsusaun oli hea nagu alati. Aga eelmise aasta laager oli ikkagi kõige lahedam :) Sel aastal oli ka tore, aga teistmoodi.
yea.. we crazy...

(Piltidel klikkides saab neid suuremana näha)

Need on siis selle aasta laagri pildid ( lühikokkuvõte..)



Pilte on veel palju, aga piirdume seekord nendega :D
Ma arvan, et hakkangi nüüd ratsutamisest pilte siia lisama mingil määral.
Igatahes peale suve oleme nüüd reedeti ja pühapäeviti ratsutamas käinud. Eile saime hüpata ka. Ma olin Rimmuga!!! Mis oli väga üllatav, kuna Karin ei anna teda mulle eriti enam.
Kuskil 70cm tuli ära ka. Ma algul pabistasin, kuna pole väga korralikult hüpata saanud ja neljapäeval kukkusin Säreveres.. Meil oli pisike hüppetrenn, aga tempo oli üsna järsk ja kiire ning mina oma rahuliku kohanemisega ei saanud jagu tempost. Läksime hüppele (75 cm umbes) ja hobune tõrkus. Enamjaolt oli see minu süü.. Ma unustasin oma jalad samm enne hüpet ära ja hobune võttis võimalusest kohe kinni. Pärast muidugi tegi mulle suuri silmi ja puges ''ma ju kogematta, ega ma ei teadnud et sa kukud''. Küüs murdus ära, mis oli muidugi väga valus, aga muud ei midagi.
Ma olen aja jooksul õppinud ära kuidas kukkuda.. või noh, enamvähem. Paremini kukun küll kui alguses.
Igatahes pabin oli sees kui hüppele läksin, aga Rimmu kindlameelsus oli mulle suureks toeks. Hetkeks tajusin ma ära, et ka tema kahtles, aga lõplik otsus oli ikkagi ühine ''teeme ära''.
Nii.. mis on minu põhivead hetkeseisuga:
*Keeran varbad välja
*Lasen ratsme peale hüpet ära aeg-ajalt
*Kergendan kõrgele ja kaugele
*Galoppi ei oska õigesti tõsta

Kolmapäeval oli mul ratsutamistund Säreveres ja ma olin sama hobusega, kellega järgmisel päeval lendamist õppisin. Tegime lõdvestamis ja ratsmesse võtmise harjutusi.. Ratsmesse küsimine on minu jaoks väga vastik, sest ma tunnen, et ma sunnin hobust ja ,et see on tema jaoks ebameeldiv... Aga lõdvestamine tuli küll väga hästi välja. Tunni lõpuks oli hobune nii pehme! Ma ei ole kunagi nii pehme hobusega sõitnud. Vahe oli eriti hästi tunda, kuna see hobune elab väga raskelt esiotsa peal ja toetab koguaeg ratsmele.. Aga tunni lõpuks liikus ta kergelt ja lendlevalt ning ei toetanud enam suu peale. Lisaks painutas ta kaela ka väga kergelt! See oli uskumatult hea tunne. Ja naljakas oli ka see, et ta teadis kuna meil galopi aeg oli... Ma tahtsin hakata temaga galoppi tegema, aga ma ei jõudnud talle kehaga märku andagi, kui ta juba läks.. tegme kuskil üks ja pool ringi ja ta väsis ära. Puhkasime ja tegime veel natuke, ning kordasime seda mitu korda. Iga kord läks ta ise galoppi, vahepeal isegi nii, et ma ei olnud jõudnud veel ratsmeidki võtta (õnneks käib mul see kähku, seega probleemi ei olnud). Ainus mis ma tegin, oli juhtimine ja edasi ajamine, sest ta väsis päris ruttu ära (arvatavasti seepärast, et tegi rohkem tööd just kogu kehaga). See oli väga mõnus tunne..
Neljapäeval kui meil hüppamine oli, ei saanud soojendust eriti teha ja hobune elas jubedalt käe otsas.. Vahe oli kohe tunda.

Aga jah, kukkunud olen juba päris palju. Järgmine kord võin nendest rääkida.. ja näiteks analüüsida oma vigasid.

Aga viimasel ajal kui olen hobustega tegelenud mingil moel (kas ratsutamine või lihtsalt hooldamine/talutamine) olen igaühega mingit kontakti saanud. Kontakti vaimses mõttes. Olen iga hobusega midagi ühist leidnud või kuidagimoodi samastunud.. mis on väga hea!

Järgmise korrani!
Toredat sügise jätku!
-Janeli

väljas on nii külm :D

Suvii!!!

Nüüd on juba enamus suve läbi ja ma ei oska ikka ratsutada :D Karm tõde
Kevad ja suve algus oli lihtsalt jube.. Vähe trenni ja vähe arengut ning palju vigasid. Kuidas see võimalik on, et ühe kooliaastaga on mul toimunud selline taandareng.. ja vigu tuli isegi juurde. Praeguseks olen mõnest veast jagu saanud ja hüppamis-isu on tagasi tulnud.. aga ratsutada ei oska ma ikka..
Mida kauem ma käin, seda rohkem ma saan aru, et ma ikka ei oska. See suvi on mind reaalsusesse tagasi toonud, sest Karin ei halasta :D Tegelikult on hea, et ta ei halasta.. siis ma saan teada kui palju vigu mul on. Ja vigu on tõesti palju.. ning ma kipun neid uuesti ja uuesti tegema. Siiski arvan ma, et kõige olulisem on see, et ma tahan end parandada ja paremini ratsutada.

Ja ma tunnen, et kõige rohkem õpin ma eratrennides. Mul on neid küll väga vähe olnud, aga need on mu ainus võimalus. Karin keskendub mulle ja Kadrile.. ta seletab mida ma pean tegema, et õigemini ratsutada. Ma saan rohkem aru ja üritan oma käitumist kontrollida. Sest muidu on nii, et kui ma ratsutan, siis ma teen kõiki asju automaatselt ja ma ise ei saa aru kui ma midagi valesti teen! Näiteks.. ma ei saa kunagi aru, kui ma varbad välja keeran.. ju mul on nii kergem tasakaalu hoida ja mugavam. Ma olen nüüd üritanud varbad sisse keerata..painutada ja isegi jõuga sundida. Ja see jõuga sundimine väljendub sellena, et kannad on kenasti all, aga varbad kipuvad ikka tasapisi ununema. Isegi kui ma sellele tihti mõtlen.
Ma olen lihtsalt selline, et kui mulle öeldakse, et sa teed kõike valesti, tahan ma teada kuidas õieti tehakse. Ma lepin faktiga, et ma ei oska, aga tahan osata ja olen valmis õppima.
Grupitrennides ei ole lihtsalt nii palju aega ja treener peab kõigiga tegelema. Ma saan sellest aru ja seepärast tundubki eratrenn ainus varjant mis mind aidata saab.
Aga oma üldise arengu üle olen ma uhke. Kui ma Karini juurde läksin, kartsin ma isegi hobust edasi ajada, rääkimata galopist ja hüppamisest. Nüüd teen ma galoppi (ka täisistakut, mida ma pikka aega ei julgenud teha), hüppan (mitte küll kõige paremini) ja olen hobuse seljas üsna lõdvestunud.. enamjaolt. Üks asi mis minu puhul vajab KÕVASTI viimistlemist on galoppi tõstmine.

Niipalju siis negatiivset..
Rimmu on minu jaoks ikka eriline, kuigi tundub, et teda see ei huvita. Ma tahaks, et asjad oleks teisiti, aga mis teha. Praktika asjus (mis mul kevadel tuleb) olen mõelnud, et tore oleks Pangodisse praktikale minna. Saaksin Karinit aidata ja  Rimmuga rohkem tegeleda ning ehk ka rohkem ratsutada. Kui ma Kariniga räägiks, siis lubaks ta mul ehk isegi rakendamist harjutada (kui mul see selleks ajaks juba ununenud ei ole) ja turistidega tegeleda jne.


Kolmas aasta on ju ka praktika! Siis võin kas välismaale või kusagile suuremasse kohta minna.

Aga trennid on viimasel ajal paremad olnud (just suve lõpus eksole), niiet see on hea :)
Praeguseks kõik.
head suve lõppu!
-Janeli

Minu eesmärk on vaba ratsutamine! See pilt on väga hea sõnumiga

Vanem ja targem?

Viimase aastaga olen väga palju uusi teadmisi ja oskusi omandanud ning palju arenenud. Õpin nüüd hobumajanduse eriala ja tänu sellele olen kõiges palju teadlikum. Ootan suure vaimustuse ja huviga juba seda suve, et enamus ajast veeta Pangodis. Ma hakkan kindlasti palju ratsutamas käima ja kui võimalik hakkaksin ka hobustega rohkem tegelema.

Rimella :)

Ma tahaksin Rimmut endale.. Ma lihtsalt armastan seda hobust. Ta on kohati totu ja tal on oma kiiksud aga miski tõmbab mind nii tema poole. Tahaksin suvel hakata temaga igasugu harjutusi tegema, eelkõige käekõrval. Tal on halbu harjumusi millest tuleks lahti saada ja viisakust jääb natuke väheks. Näiteks koplis kipub ta enne trenni eest ära jooksma kuigi peaks vastu tulema või ilusti ootama. Väga halb komme on tal see kahmamine... oh porgand! ja pool kätt ka suus... Isegi kui tegelikult kellelgi ei olnudki porgandit. Huvitav oleks näiteks klikker treening. Käekõrval tuleks temaga erinevaid harjutusi teha.. ta võiks inimese kõrval ikka viisakalt käituda, võibolla et isegi peegeldada inimese liikumist (kui mõte arusaadav on hetkel).
Ma olen isegi mõelnud, et võibolla aitaks ka enne trenni pisike korde tema kihutamisvajadust veidi taltsutada. Ehk oleks vaja lihtsalt temaga vaeva näha sõites... aga vot sellega on nüüd täbar lugu, sest ta ei ole ühe inimese hobune.. ta on tunnikas- mis tähendab, et see asi läheb väga keeruliseks.

Ma tahaksin teda niiväga ära osta. Kuid enne kooli lõppu pole mul väga võimalust ega aega teda osta ja siis temaga tegeleda... kui kuidagi ostaksingi siis ei suudaks ma teda Pangodist ära tuua... see on tema kodu.
Ja peale kooli lõppu.. ta saab kümnendal aprillil 16, see tähendab, et kui ma kooli lõpetan on ta 18. Ma ei tea ju ette ennustada kui hästi ta tervis vastu peab ja kaua ta peale seda veel elab (loodetavasti kaua). Kas on mõtet Rimellat osta paariks korralikuks aastaks ja siis pensionipõlve režiimi peale hakata vaikselt valguma.
Iseasi kas mu treener oleks teda üldse nõus müüma
 ja samas ta sinna jätma ja minu käest üüri võtma. Trennikaid on ju ka vaja. Aga Rimellale ei ole sellise tuleviku puhul mingit arengut loota. Tal on vaja ühte kindlat sõitjat. Ma ei ole küll parimatest-parim aga mul on tahet, visadust ja õpihimulist meelt. Ma tahan ja ma teen! Ei ole allaandja ja ei hakkagi olema.
Ehk me saaksime siis Rimmuga teineteist õpetada ja koos areneda.
Aga kõik on nii ebakindel... eks näis mida tulevik toob. Võibolla ma kooli lõpetades enam temast nii huvitatud ei ole ja on keegi teine silmapiiril, keegi noor ja elutahteline. Mitte et Rimmul elutahet ei oleks..kus sa sellega, aga lihtsalt.. Kõik võib veel muutuda (ja muutubki). Miski pole kunagi kindel..

Päikest,
Janeli


Loodetavasti läheb kõik hästi...

Kohe on suvi käes!!

Ma olen eile õhtust alates heas ja kõike armastavas tujus. See tuju lööb öösel kuidagi eriti välja. Eile öösel näiteks ma aitasin ühe ööliblika ja suure sääse (see kes ei hammusta) oma toast välja. Siis on neil vähemalt võimalus. Miks peaksid nad siin minu toas lõpu leidma? See ei ole õige.
Ja nüüd ma mõtlen ja mõtlen loomade ja kõige peale ja kuidas ma loomi ja oma perekonda ja kõike armastan. Selline hea tuju :)  Kulub vahelduseks ära küll. Ma loodan, et homme on ka selline tuju. Mul on homme ratsutamine ja kui ma hästi siiras ja õnnelik olen siis läheb ka paremini. Ehk ma siis ei looda ratsatunnist eriti paljut? Ja kui ei looda, et tund tuleb eitea missugune, siis just tulebki mõnus ja hea tund.
Ja täna ma koristasin hommikust õhtuni. Nüüd on mu tuba puhas! Ja ma enne õhtut ei söönud ju midagi sest ma olin koristamishoos..

Aga see on ratsutamisblogi. Seega räägin ratsutamisest ka natukene ehk?
Peaaegu terve see ja eelmine kuu olen ma olnud vaheldumisi kas Milla või Manniga (vahest Rimmuga ka) aga mulle täitsa meeldib nende mõlemaga sõita! Milla on ka väga tubli hobune. Temaga tuleb lihtsalt ühine keel leida.
Ma isegi ei mäleta kuidas teiste hobustega sõita on :D Ma olen Manni ja Millaga nii ära harjunud :D
Aga märtsi lõpus üks päev jäime pangodisse kauemaks ja siis me Kadriga läksime koplisse hobuste juurde. Nad sõid parasjagu heina. Me istusime heinarullidele ja vaatasime kuidas nad söövad. See on kuidagi nii rahustav ja mõnus... niimoodi lihtsalt olla ja vaadata. Külm oli küll aga ega sest siis lugu ole.
Draama sõi kuidagi nii, et ta pea oli Rimella kohal ja siis heina pudises Rimmule pähe :D Nad olid nii armsad. Rimella tukk oli paksult heinane :D  Ja Päts kiusas Draamat ka vahepeal.
Ja kusjuures ma eelmine-üleelmine kuu oskasin pidevalt ära arvata mis hobusega ma sõidan eelseisvas tunnis. Kuidagi kõhutunde kaudu arvasin. Ja täitsa täppi läks (see oli siis kui ma veel erinevate hobustega sõitsin)

Nüüd me oleme Kadriga pidevalt kauem Pangodis. Reedeti läheme tund aega varem juba kohale, et kui vaja aitame karinit esimese tunniga, kui ei ole vaja, siis on meil lihtsalt vaba aeg. Ja tavaliselt oleme pärast ka kaua. Natuke liiga hilja peale jääme tihti. Natuke halb tunne on, et me seal nii kaua passime. Eriti kui me veel toas ka mõnda aega oleme. Aga jah, see selleks.
27 Aprillil oli meil esimene kevadine matk! Trenniplats oli kole porine ja siis me läksimegi matkale. Väga mõnus oli! Tegime galoppi ka! See oli ikka parim.. ma nautisin tervet matka täiel rinnal!!! Oeh.
Ja ma ju kukkusin ka! Täitsa meelest läks. Sirge käe peale.. Ma peatasin oma hoo väljasirutatud käega. Seekord oli siiski vasak käsi. See hetk kui maaga kokku puutusin... raks käis läbi ja selline tuline valu oli esimesed paar minutit. Päris korralikult ikka kukkusin, sest kätt ei saanud tükk aega liigutada hiljem. Siiamaani ei ole käsi täielikult taastunud. Raskusi saan tõsta enamvähem aga osades asendites lööb kätte valu. Eks ta tahab aega täielikuks paranemiseks.
Hahahaa.. ja mingi aeg selle kuu algul ma ju hüppasin sadulast maha. Hobused läksid kihutama (üks pressis teisest mööda) ega nad kaua ei kihutanud, aga me Anuga kuulsime, et Karin karjus ''KÕIK MAHA!!'' kuid tegelikkus oli selline, et ta karjus ühele pisemale tüdrukule ''SELG TAHA!!'' , et ta sadulas püsiks. Ma olen nii sõnakuulelik õpilane lihtsalt, mis teha :D Hüppasin täitsa õhku. Tõukasin jalustest lahti ja olin mingi hetk kuskil meetri kõrgusel õhus :D Ikka juhtub :D ..Ei? No jah :D
Selles samas tunnis tegin ma oma hüppe rekordi. Hüppasime 70cm kuskil neli korda. Harjumatu oli.. minna järsku pisikestest hüpetest sellisele üle. (loomulikult on 70cm ka veel pisike hüpe) Talvel me ju peaaegu üldse ei hüpanud, või kui siis 20-30cm (kui neid saab hüpeteks nimetadagi)
Mõned tunnid tagasi tegin Millaga galoppi ka. Huvitav.. me pole LIHTSALT galoppi harjutanud kaua-kaua. Eelmine aasta sügise hakul vist viimati. Ja mul tuli hästi välja! Milla oli nii-nii-nii tubli! mul oli nii hea meel. Aga ma olin väga keskendunud ka. Me tegime galopi ajal 3 hüpet.. täitsa kogematta!!! Ma proovisin alguses suuremat ringi sõita ja meil oli seal üks rist ja teises servas oli okser. Loomulikult oleks ma saanud nendest mööda sõita. Ma arvasin, et ma ei saa hüpetega väga hakkama, aga Milla arvast teisiti. Ta võttis alguses kohe kursi ristile.. nii, siis jätkasin galoppi ja jõudsime okserini, loomulikult tahtis ta seda ka hüpata. ma ei osanud midagi teha, sest ratset ta üldse ei kuulanud ja tal oli siht silme ees. Keerata-pöörata ma teda ei saanud, proovisin siis peatada (kuigi oleks pidanud just säärt andma) ning selle tulemuseks hüppas Milla sega peaaegu seisu pealt. Ta on võimeline hüppama kohapealt. See on väga huvitav tegelikult :D
Siis ma kukkusin veidike talle kaelapeale ja kopsudest liugles õhk välja kui ma tegin väikse ''öh''-i  aga siiski, valus ei olnud üldse. Peale seda otsustasin, et teen galoppi siseringil, et mingeid ootamatuid hüppeid vahel ette ei tuleks. Väga uhke olin Milla üle. Siis tegin teisest jalast ka ja proovisin taas suurt ringi minna.. nüüd hüppasime ka kogematta okserit, valepidi siis :D aga see hüpe tuli kõige parem, ma kallutasin end ilusti kaasa ja maandumine oli ka väga ilus. Endal oli ka vägaväga hea ja mugav! Kuigi ratsme viskasin ära :D
Ega see okser oli ikka täitsa paras selline mulle.. kuskil 40-60 vahemikus. Ei olnud väga pisike, täitsa korralik oli. Aga ma olen selline, et kui midagi peab ruttu-ruttu või järsku tegema siis ma pole valmis ja olen selline ''oh! mis!''
Anu ja Karin ütlevad, et ma üldse peale hüppeid olen sellise olekuga, et ''ohhoo! Mis ma nüüd tegin!!'' ja unustan kõik ära mis ma peale hüpet pean tegema. Ei aja hobust väga edasi janii. Aga küll ma ka õpin eks :)
Ma täna rohkem ei kirjuta. väga pikaks läheb.. on juba läinud.
Ikka juhtub

Aga järgmise korrani!
Toredat suve algust!
-Janeli