Ühesõnaga kool algas jälle. Uue hooga, uute inimestega ja uute ainetega. Kusjuures siiamaani on õppeaasta väga rahulik olnud. Aga ratsutamisest pidin rääkima!
Suvi oli tore, laager oli üsna mõnus. Saime hüpata (hobustega ja ilma) ning suitsusaun oli hea nagu alati. Aga eelmise aasta laager oli ikkagi kõige lahedam :) Sel aastal oli ka tore, aga teistmoodi.
yea.. we crazy...
(Piltidel klikkides saab neid suuremana näha)
Need on siis selle aasta laagri pildid ( lühikokkuvõte..)
Pilte on veel palju, aga piirdume seekord nendega :D
Ma arvan, et hakkangi nüüd ratsutamisest pilte siia lisama mingil määral.
Igatahes peale suve oleme nüüd reedeti ja pühapäeviti ratsutamas käinud. Eile saime hüpata ka. Ma olin Rimmuga!!! Mis oli väga üllatav, kuna Karin ei anna teda mulle eriti enam.
Kuskil 70cm tuli ära ka. Ma algul pabistasin, kuna pole väga korralikult hüpata saanud ja neljapäeval kukkusin Säreveres.. Meil oli pisike hüppetrenn, aga tempo oli üsna järsk ja kiire ning mina oma rahuliku kohanemisega ei saanud jagu tempost. Läksime hüppele (75 cm umbes) ja hobune tõrkus. Enamjaolt oli see minu süü.. Ma unustasin oma jalad samm enne hüpet ära ja hobune võttis võimalusest kohe kinni. Pärast muidugi tegi mulle suuri silmi ja puges ''ma ju kogematta, ega ma ei teadnud et sa kukud''. Küüs murdus ära, mis oli muidugi väga valus, aga muud ei midagi.
Ma olen aja jooksul õppinud ära kuidas kukkuda.. või noh, enamvähem. Paremini kukun küll kui alguses.
Igatahes pabin oli sees kui hüppele läksin, aga Rimmu kindlameelsus oli mulle suureks toeks. Hetkeks tajusin ma ära, et ka tema kahtles, aga lõplik otsus oli ikkagi ühine ''teeme ära''.
Nii.. mis on minu põhivead hetkeseisuga:
*Keeran varbad välja
*Lasen ratsme peale hüpet ära aeg-ajalt
*Kergendan kõrgele ja kaugele
*Galoppi ei oska õigesti tõsta
Kolmapäeval oli mul ratsutamistund Säreveres ja ma olin sama hobusega, kellega järgmisel päeval lendamist õppisin. Tegime lõdvestamis ja ratsmesse võtmise harjutusi.. Ratsmesse küsimine on minu jaoks väga vastik, sest ma tunnen, et ma sunnin hobust ja ,et see on tema jaoks ebameeldiv... Aga lõdvestamine tuli küll väga hästi välja. Tunni lõpuks oli hobune nii pehme! Ma ei ole kunagi nii pehme hobusega sõitnud. Vahe oli eriti hästi tunda, kuna see hobune elab väga raskelt esiotsa peal ja toetab koguaeg ratsmele.. Aga tunni lõpuks liikus ta kergelt ja lendlevalt ning ei toetanud enam suu peale. Lisaks painutas ta kaela ka väga kergelt! See oli uskumatult hea tunne. Ja naljakas oli ka see, et ta teadis kuna meil galopi aeg oli... Ma tahtsin hakata temaga galoppi tegema, aga ma ei jõudnud talle kehaga märku andagi, kui ta juba läks.. tegme kuskil üks ja pool ringi ja ta väsis ära. Puhkasime ja tegime veel natuke, ning kordasime seda mitu korda. Iga kord läks ta ise galoppi, vahepeal isegi nii, et ma ei olnud jõudnud veel ratsmeidki võtta (õnneks käib mul see kähku, seega probleemi ei olnud). Ainus mis ma tegin, oli juhtimine ja edasi ajamine, sest ta väsis päris ruttu ära (arvatavasti seepärast, et tegi rohkem tööd just kogu kehaga). See oli väga mõnus tunne..
Neljapäeval kui meil hüppamine oli, ei saanud soojendust eriti teha ja hobune elas jubedalt käe otsas.. Vahe oli kohe tunda.
Aga jah, kukkunud olen juba päris palju. Järgmine kord võin nendest rääkida.. ja näiteks analüüsida oma vigasid.
Aga viimasel ajal kui olen hobustega tegelenud mingil moel (kas ratsutamine või lihtsalt hooldamine/talutamine) olen igaühega mingit kontakti saanud. Kontakti vaimses mõttes. Olen iga hobusega midagi ühist leidnud või kuidagimoodi samastunud.. mis on väga hea!
Järgmise korrani!
Toredat sügise jätku!
-Janeli
väljas on nii külm :D
No comments:
Post a Comment