Sunday, October 26, 2014

Jälle kooli!

Niisiis, koolikell koolikell, oled väike lõbus sell.. :D
Ühesõnaga kool algas jälle. Uue hooga, uute inimestega ja uute ainetega. Kusjuures siiamaani on õppeaasta väga rahulik olnud. Aga ratsutamisest pidin rääkima!
Suvi oli tore, laager oli üsna mõnus. Saime hüpata (hobustega ja ilma) ning suitsusaun oli hea nagu alati. Aga eelmise aasta laager oli ikkagi kõige lahedam :) Sel aastal oli ka tore, aga teistmoodi.
yea.. we crazy...


















(Piltidel klikkides saab neid suuremana näha)

Need on siis selle aasta laagri pildid ( lühikokkuvõte..)



Pilte on veel palju, aga piirdume seekord nendega :D
Ma arvan, et hakkangi nüüd ratsutamisest pilte siia lisama mingil määral.
Igatahes peale suve oleme nüüd reedeti ja pühapäeviti ratsutamas käinud. Eile saime hüpata ka. Ma olin Rimmuga!!! Mis oli väga üllatav, kuna Karin ei anna teda mulle eriti enam.
Kuskil 70cm tuli ära ka. Ma algul pabistasin, kuna pole väga korralikult hüpata saanud ja neljapäeval kukkusin Säreveres.. Meil oli pisike hüppetrenn, aga tempo oli üsna järsk ja kiire ning mina oma rahuliku kohanemisega ei saanud jagu tempost. Läksime hüppele (75 cm umbes) ja hobune tõrkus. Enamjaolt oli see minu süü.. Ma unustasin oma jalad samm enne hüpet ära ja hobune võttis võimalusest kohe kinni. Pärast muidugi tegi mulle suuri silmi ja puges ''ma ju kogematta, ega ma ei teadnud et sa kukud''. Küüs murdus ära, mis oli muidugi väga valus, aga muud ei midagi.
Ma olen aja jooksul õppinud ära kuidas kukkuda.. või noh, enamvähem. Paremini kukun küll kui alguses.
Igatahes pabin oli sees kui hüppele läksin, aga Rimmu kindlameelsus oli mulle suureks toeks. Hetkeks tajusin ma ära, et ka tema kahtles, aga lõplik otsus oli ikkagi ühine ''teeme ära''.
Nii.. mis on minu põhivead hetkeseisuga:
*Keeran varbad välja
*Lasen ratsme peale hüpet ära aeg-ajalt
*Kergendan kõrgele ja kaugele
*Galoppi ei oska õigesti tõsta

Kolmapäeval oli mul ratsutamistund Säreveres ja ma olin sama hobusega, kellega järgmisel päeval lendamist õppisin. Tegime lõdvestamis ja ratsmesse võtmise harjutusi.. Ratsmesse küsimine on minu jaoks väga vastik, sest ma tunnen, et ma sunnin hobust ja ,et see on tema jaoks ebameeldiv... Aga lõdvestamine tuli küll väga hästi välja. Tunni lõpuks oli hobune nii pehme! Ma ei ole kunagi nii pehme hobusega sõitnud. Vahe oli eriti hästi tunda, kuna see hobune elab väga raskelt esiotsa peal ja toetab koguaeg ratsmele.. Aga tunni lõpuks liikus ta kergelt ja lendlevalt ning ei toetanud enam suu peale. Lisaks painutas ta kaela ka väga kergelt! See oli uskumatult hea tunne. Ja naljakas oli ka see, et ta teadis kuna meil galopi aeg oli... Ma tahtsin hakata temaga galoppi tegema, aga ma ei jõudnud talle kehaga märku andagi, kui ta juba läks.. tegme kuskil üks ja pool ringi ja ta väsis ära. Puhkasime ja tegime veel natuke, ning kordasime seda mitu korda. Iga kord läks ta ise galoppi, vahepeal isegi nii, et ma ei olnud jõudnud veel ratsmeidki võtta (õnneks käib mul see kähku, seega probleemi ei olnud). Ainus mis ma tegin, oli juhtimine ja edasi ajamine, sest ta väsis päris ruttu ära (arvatavasti seepärast, et tegi rohkem tööd just kogu kehaga). See oli väga mõnus tunne..
Neljapäeval kui meil hüppamine oli, ei saanud soojendust eriti teha ja hobune elas jubedalt käe otsas.. Vahe oli kohe tunda.

Aga jah, kukkunud olen juba päris palju. Järgmine kord võin nendest rääkida.. ja näiteks analüüsida oma vigasid.

Aga viimasel ajal kui olen hobustega tegelenud mingil moel (kas ratsutamine või lihtsalt hooldamine/talutamine) olen igaühega mingit kontakti saanud. Kontakti vaimses mõttes. Olen iga hobusega midagi ühist leidnud või kuidagimoodi samastunud.. mis on väga hea!

Järgmise korrani!
Toredat sügise jätku!
-Janeli

väljas on nii külm :D

Wednesday, August 6, 2014

Suvii!!!

Nüüd on juba enamus suve läbi ja ma ei oska ikka ratsutada :D Karm tõde
Kevad ja suve algus oli lihtsalt jube.. Vähe trenni ja vähe arengut ning palju vigasid. Kuidas see võimalik on, et ühe kooliaastaga on mul toimunud selline taandareng.. ja vigu tuli isegi juurde. Praeguseks olen mõnest veast jagu saanud ja hüppamis-isu on tagasi tulnud.. aga ratsutada ei oska ma ikka..
Mida kauem ma käin, seda rohkem ma saan aru, et ma ikka ei oska. See suvi on mind reaalsusesse tagasi toonud, sest Karin ei halasta :D Tegelikult on hea, et ta ei halasta.. siis ma saan teada kui palju vigu mul on. Ja vigu on tõesti palju.. ning ma kipun neid uuesti ja uuesti tegema. Siiski arvan ma, et kõige olulisem on see, et ma tahan end parandada ja paremini ratsutada.

Ja ma tunnen, et kõige rohkem õpin ma eratrennides. Mul on neid küll väga vähe olnud, aga need on mu ainus võimalus. Karin keskendub mulle ja Kadrile.. ta seletab mida ma pean tegema, et õigemini ratsutada. Ma saan rohkem aru ja üritan oma käitumist kontrollida. Sest muidu on nii, et kui ma ratsutan, siis ma teen kõiki asju automaatselt ja ma ise ei saa aru kui ma midagi valesti teen! Näiteks.. ma ei saa kunagi aru, kui ma varbad välja keeran.. ju mul on nii kergem tasakaalu hoida ja mugavam. Ma olen nüüd üritanud varbad sisse keerata..painutada ja isegi jõuga sundida. Ja see jõuga sundimine väljendub sellena, et kannad on kenasti all, aga varbad kipuvad ikka tasapisi ununema. Isegi kui ma sellele tihti mõtlen.
Ma olen lihtsalt selline, et kui mulle öeldakse, et sa teed kõike valesti, tahan ma teada kuidas õieti tehakse. Ma lepin faktiga, et ma ei oska, aga tahan osata ja olen valmis õppima.
Grupitrennides ei ole lihtsalt nii palju aega ja treener peab kõigiga tegelema. Ma saan sellest aru ja seepärast tundubki eratrenn ainus varjant mis mind aidata saab.
Aga oma üldise arengu üle olen ma uhke. Kui ma Karini juurde läksin, kartsin ma isegi hobust edasi ajada, rääkimata galopist ja hüppamisest. Nüüd teen ma galoppi (ka täisistakut, mida ma pikka aega ei julgenud teha), hüppan (mitte küll kõige paremini) ja olen hobuse seljas üsna lõdvestunud.. enamjaolt. Üks asi mis minu puhul vajab KÕVASTI viimistlemist on galoppi tõstmine.

Niipalju siis negatiivset..
Rimmu on minu jaoks ikka eriline, kuigi tundub, et teda see ei huvita. Ma tahaks, et asjad oleks teisiti, aga mis teha. Praktika asjus (mis mul kevadel tuleb) olen mõelnud, et tore oleks Pangodisse praktikale minna. Saaksin Karinit aidata ja  Rimmuga rohkem tegeleda ning ehk ka rohkem ratsutada. Kui ma Kariniga räägiks, siis lubaks ta mul ehk isegi rakendamist harjutada (kui mul see selleks ajaks juba ununenud ei ole) ja turistidega tegeleda jne.


Kolmas aasta on ju ka praktika! Siis võin kas välismaale või kusagile suuremasse kohta minna.

Aga trennid on viimasel ajal paremad olnud (just suve lõpus eksole), niiet see on hea :)
Praeguseks kõik.
head suve lõppu!
-Janeli

Minu eesmärk on vaba ratsutamine! See pilt on väga hea sõnumiga

Friday, March 28, 2014

Vanem ja targem?




Viimase aastaga olen väga palju uusi teadmisi ja oskusi omandanud ning palju arenenud. Õpin nüüd hobumajanduse eriala ja tänu sellele olen kõiges palju teadlikum. Ootan suure vaimustuse ja huviga juba seda suve, et enamus ajast veeta Pangodis. Ma hakkan kindlasti palju ratsutamas käima ja kui võimalik hakkaksin ka hobustega rohkem tegelema.





Rimella :)
Ma tahaksin Rimmut endale.. Ma lihtsalt armastan seda hobust. Ta on kohati totu ja tal on oma kiiksud aga miski tõmbab mind nii tema poole. Tahaksin suvel hakata temaga igasugu harjutusi tegema, eelkõige käekõrval. Tal on halbu harjumusi millest tuleks lahti saada ja viisakust jääb natuke väheks. Näiteks koplis kipub ta enne trenni eest ära jooksma kuigi peaks vastu tulema või ilusti ootama. Väga halb komme on tal see kahmamine... oh porgand! ja pool kätt ka suus... Isegi kui tegelikult kellelgi ei olnudki porgandit. Huvitav oleks näiteks klikker treening. Käekõrval tuleks temaga erinevaid harjutusi teha.. ta võiks inimese kõrval ikka viisakalt käituda, võibolla et isegi peegeldada inimese liikumist (kui mõte arusaadav on hetkel).
Ma olen isegi mõelnud, et võibolla aitaks ka enne trenni pisike korde tema kihutamisvajadust veidi taltsutada. Ehk oleks vaja lihtsalt temaga vaeva näha sõites... aga vot sellega on nüüd täbar lugu, sest ta ei ole ühe inimese hobune.. ta on tunnikas- mis tähendab, et see asi läheb väga keeruliseks.

Ma tahaksin teda niiväga ära osta. Kuid enne kooli lõppu pole mul väga võimalust ega aega teda osta ja siis temaga tegeleda... kui kuidagi ostaksingi siis ei suudaks ma teda Pangodist ära tuua... see on tema kodu.
Ja peale kooli lõppu.. ta saab kümnendal aprillil 16, see tähendab, et kui ma kooli lõpetan on ta 18. Ma ei tea ju ette ennustada kui hästi ta tervis vastu peab ja kaua ta peale seda veel elab (loodetavasti kaua). Kas on mõtet Rimellat osta paariks korralikuks aastaks ja siis pensionipõlve režiimi peale hakata vaikselt valguma.
Iseasi kas mu treener oleks teda üldse nõus müüma
 ja samas ta sinna jätma ja minu käest üüri võtma. Trennikaid on ju ka vaja. Aga Rimellale ei ole sellise tuleviku puhul mingit arengut loota. Tal on vaja ühte kindlat sõitjat. Ma ei ole küll parimatest-parim aga mul on tahet, visadust ja õpihimulist meelt. Ma tahan ja ma teen! Ei ole allaandja ja ei hakkagi olema.
Ehk me saaksime siis Rimmuga teineteist õpetada ja koos areneda.
Aga kõik on nii ebakindel... eks näis mida tulevik toob. Võibolla ma kooli lõpetades enam temast nii huvitatud ei ole ja on keegi teine silmapiiril, keegi noor ja elutahteline. Mitte et Rimmul elutahet ei oleks..kus sa sellega, aga lihtsalt.. Kõik võib veel muutuda (ja muutubki). Miski pole kunagi kindel..

Päikest,
Janeli


Loodetavasti läheb kõik hästi...