Kohe on suvi käes!!

Ma olen eile õhtust alates heas ja kõike armastavas tujus. See tuju lööb öösel kuidagi eriti välja. Eile öösel näiteks ma aitasin ühe ööliblika ja suure sääse (see kes ei hammusta) oma toast välja. Siis on neil vähemalt võimalus. Miks peaksid nad siin minu toas lõpu leidma? See ei ole õige.
Ja nüüd ma mõtlen ja mõtlen loomade ja kõige peale ja kuidas ma loomi ja oma perekonda ja kõike armastan. Selline hea tuju :)  Kulub vahelduseks ära küll. Ma loodan, et homme on ka selline tuju. Mul on homme ratsutamine ja kui ma hästi siiras ja õnnelik olen siis läheb ka paremini. Ehk ma siis ei looda ratsatunnist eriti paljut? Ja kui ei looda, et tund tuleb eitea missugune, siis just tulebki mõnus ja hea tund.
Ja täna ma koristasin hommikust õhtuni. Nüüd on mu tuba puhas! Ja ma enne õhtut ei söönud ju midagi sest ma olin koristamishoos..

Aga see on ratsutamisblogi. Seega räägin ratsutamisest ka natukene ehk?
Peaaegu terve see ja eelmine kuu olen ma olnud vaheldumisi kas Milla või Manniga (vahest Rimmuga ka) aga mulle täitsa meeldib nende mõlemaga sõita! Milla on ka väga tubli hobune. Temaga tuleb lihtsalt ühine keel leida.
Ma isegi ei mäleta kuidas teiste hobustega sõita on :D Ma olen Manni ja Millaga nii ära harjunud :D
Aga märtsi lõpus üks päev jäime pangodisse kauemaks ja siis me Kadriga läksime koplisse hobuste juurde. Nad sõid parasjagu heina. Me istusime heinarullidele ja vaatasime kuidas nad söövad. See on kuidagi nii rahustav ja mõnus... niimoodi lihtsalt olla ja vaadata. Külm oli küll aga ega sest siis lugu ole.
Draama sõi kuidagi nii, et ta pea oli Rimella kohal ja siis heina pudises Rimmule pähe :D Nad olid nii armsad. Rimella tukk oli paksult heinane :D  Ja Päts kiusas Draamat ka vahepeal.
Ja kusjuures ma eelmine-üleelmine kuu oskasin pidevalt ära arvata mis hobusega ma sõidan eelseisvas tunnis. Kuidagi kõhutunde kaudu arvasin. Ja täitsa täppi läks (see oli siis kui ma veel erinevate hobustega sõitsin)

Nüüd me oleme Kadriga pidevalt kauem Pangodis. Reedeti läheme tund aega varem juba kohale, et kui vaja aitame karinit esimese tunniga, kui ei ole vaja, siis on meil lihtsalt vaba aeg. Ja tavaliselt oleme pärast ka kaua. Natuke liiga hilja peale jääme tihti. Natuke halb tunne on, et me seal nii kaua passime. Eriti kui me veel toas ka mõnda aega oleme. Aga jah, see selleks.
27 Aprillil oli meil esimene kevadine matk! Trenniplats oli kole porine ja siis me läksimegi matkale. Väga mõnus oli! Tegime galoppi ka! See oli ikka parim.. ma nautisin tervet matka täiel rinnal!!! Oeh.
Ja ma ju kukkusin ka! Täitsa meelest läks. Sirge käe peale.. Ma peatasin oma hoo väljasirutatud käega. Seekord oli siiski vasak käsi. See hetk kui maaga kokku puutusin... raks käis läbi ja selline tuline valu oli esimesed paar minutit. Päris korralikult ikka kukkusin, sest kätt ei saanud tükk aega liigutada hiljem. Siiamaani ei ole käsi täielikult taastunud. Raskusi saan tõsta enamvähem aga osades asendites lööb kätte valu. Eks ta tahab aega täielikuks paranemiseks.
Hahahaa.. ja mingi aeg selle kuu algul ma ju hüppasin sadulast maha. Hobused läksid kihutama (üks pressis teisest mööda) ega nad kaua ei kihutanud, aga me Anuga kuulsime, et Karin karjus ''KÕIK MAHA!!'' kuid tegelikkus oli selline, et ta karjus ühele pisemale tüdrukule ''SELG TAHA!!'' , et ta sadulas püsiks. Ma olen nii sõnakuulelik õpilane lihtsalt, mis teha :D Hüppasin täitsa õhku. Tõukasin jalustest lahti ja olin mingi hetk kuskil meetri kõrgusel õhus :D Ikka juhtub :D ..Ei? No jah :D
Selles samas tunnis tegin ma oma hüppe rekordi. Hüppasime 70cm kuskil neli korda. Harjumatu oli.. minna järsku pisikestest hüpetest sellisele üle. (loomulikult on 70cm ka veel pisike hüpe) Talvel me ju peaaegu üldse ei hüpanud, või kui siis 20-30cm (kui neid saab hüpeteks nimetadagi)
Mõned tunnid tagasi tegin Millaga galoppi ka. Huvitav.. me pole LIHTSALT galoppi harjutanud kaua-kaua. Eelmine aasta sügise hakul vist viimati. Ja mul tuli hästi välja! Milla oli nii-nii-nii tubli! mul oli nii hea meel. Aga ma olin väga keskendunud ka. Me tegime galopi ajal 3 hüpet.. täitsa kogematta!!! Ma proovisin alguses suuremat ringi sõita ja meil oli seal üks rist ja teises servas oli okser. Loomulikult oleks ma saanud nendest mööda sõita. Ma arvasin, et ma ei saa hüpetega väga hakkama, aga Milla arvast teisiti. Ta võttis alguses kohe kursi ristile.. nii, siis jätkasin galoppi ja jõudsime okserini, loomulikult tahtis ta seda ka hüpata. ma ei osanud midagi teha, sest ratset ta üldse ei kuulanud ja tal oli siht silme ees. Keerata-pöörata ma teda ei saanud, proovisin siis peatada (kuigi oleks pidanud just säärt andma) ning selle tulemuseks hüppas Milla sega peaaegu seisu pealt. Ta on võimeline hüppama kohapealt. See on väga huvitav tegelikult :D
Siis ma kukkusin veidike talle kaelapeale ja kopsudest liugles õhk välja kui ma tegin väikse ''öh''-i  aga siiski, valus ei olnud üldse. Peale seda otsustasin, et teen galoppi siseringil, et mingeid ootamatuid hüppeid vahel ette ei tuleks. Väga uhke olin Milla üle. Siis tegin teisest jalast ka ja proovisin taas suurt ringi minna.. nüüd hüppasime ka kogematta okserit, valepidi siis :D aga see hüpe tuli kõige parem, ma kallutasin end ilusti kaasa ja maandumine oli ka väga ilus. Endal oli ka vägaväga hea ja mugav! Kuigi ratsme viskasin ära :D
Ega see okser oli ikka täitsa paras selline mulle.. kuskil 40-60 vahemikus. Ei olnud väga pisike, täitsa korralik oli. Aga ma olen selline, et kui midagi peab ruttu-ruttu või järsku tegema siis ma pole valmis ja olen selline ''oh! mis!''
Anu ja Karin ütlevad, et ma üldse peale hüppeid olen sellise olekuga, et ''ohhoo! Mis ma nüüd tegin!!'' ja unustan kõik ära mis ma peale hüpet pean tegema. Ei aja hobust väga edasi janii. Aga küll ma ka õpin eks :)
Ma täna rohkem ei kirjuta. väga pikaks läheb.. on juba läinud.
Ikka juhtub

Aga järgmise korrani!
Toredat suve algust!
-Janeli

Ratsutamine. Viimased tunnid

 Nii.. kust otsast alustada? Ma ei mäletagi kõiki tunde mis peale viimast postitust olid.. Aga viimased tunnid on küll kõik väga head ja mõnusad olnud! :)
Ohh.. Neli-viis tundi tagasi olin Rimellaga. Siis andis tundi Anu (Karin on Ecu's ka treener ja ta ei jõua alati meile trenni andma, seega annab vahest Anu) Mul läks väga hästi. Rimella ei hakanud kihutama ja oli ülimalt tubli. Ma üritasin ise ka rahulik olla ja oma mõtteid koondada.
Mis juttu ma ajan? Noh, ma olen juba mõnda aega lugenud raamatut ''Ühenduses hobustega'' ja seal raamatus räägib autor hobustest palju ja põhjalikult. Tema sõnul on hobused kõrgelt intelligentsed loomad ja ratsaniku mõtted mõjutavad hobust rohkem kui arvatakse. Sellest lähtudes olen ma üritanud tundide ajal säilitada rahulikku närvi ja võimalikult palju keskenduda tunnile. Tundub, et see on mõjunud.
Igatahes too tund Rimmuga läks väga hästi. Sain Anu käest kiita ka :) Jäin väga rahule.
Järgmine tund oli vist vaheaja esimene. Võimalik, et ma eksin, aga see tund on mulle ka hästi meelde jäänud. Nimelt see mis me peale tundi tegime. Tund möödus ilusti ja rahulikult, ei midagi erilist. Karin vaatas, et oleme Kadriga peale tundi ka erksad, niisiis andis ta meile väikse ülesande. Nimetades meid enedgilisteks noorteks, suunas ta meid lakka, kus meie ülessanne oli 15 heinapalli kätte saada.. need ei olnud väga heina pallid.. pigem sellised puhmad või pundid :D  Igatahes päris korralikult mässasime seal, aga kätte me nad lõpuks kõik saime (Suvel toimunud laagris magasime me lakas, seega oli hein kõik kinni tallatud)  Ronisime seal talade peal.. Heina oli pärast igal pool. Eriti juustes.. Aga ma mõtlen, et kuidas sai hein mu särgi alla. Ma olin ju jope ja kampsuniga.. Heinapallid siis viskasime välja hunnikusse.
Selleks, et Katriin saaks pallid kärusse ümber tõsta, pidime need üle aia viskama. Ja lumi oli mulle põlvini... kui nüüd ette kujutada seda kuidas selline väike tüdnuk nagu mina selle heinaga seal põlvini lumes müttan, siis ajab ikka naerma küll. Ma saan täitsa aru miks Katil pidevalt muie näol oli.. Ma oleks ise naernud nagu hüään :D  Kati tassis kuskil 10 heinapalli kärusse ja ülejäänud viie peale heitis pikali koos koeraga. Me otsustasime siis Kadriga ka, et PUHKEPAUS.. sest me olime ausaltöeldes täitsa väsinud.
Saime heinakäruga sõita ja hiljem lollitasime ja naljatasime lihtsalt natuke.. Muuseas ma käisin tol päeval vähemalt viis korda pikali.. jah, jää on libe. Aga väga tore oli :)
Koju jõudes ma sõin jubepalju.. ja jubekiiresti (ma olen aeglane sööja muidu) ja siis keerasin magama. Mulle oleks rohkem sellist füüsilist ''trenni'' vaja. Väsitav on, aga ma tunnen ,et vajalik. Ma arvan, et suvel lähen Pangodisse sulaseks.. vot.

Eelviimane tund.. eelmine reede siis. Ma olin Fioraga. Anu andis meile tunni alguses valida ka, et kellega me olla tahame, aga ma ei suutnud valida.. Lihtsalt ei suutnud. Kui me koplisse läksime, siis ma pidin porgandeid kaasa võtma, sest Rimmu (kellega Kadri oli) ei anna end muidu kätte. Hobused piirasid mind kõik ümber ja ma jäin täitsa hätta.. Siis tuli Anu ja päästis mu ära!!! :D
Nüüd talve jooksul olen ma kas hobust liiga aeglaselt valmis pannud või aidanud teisi ja nii.. seega tihti aitas treener mul hobust valmis panna, jäin ajahätta. Sel korral ütles Anu ''Täna paned ise hobuse valmis''
Ma olen hobust küllalt ise pannud valmis, aga talvel on raskem ja on väike paus jäänud.. Niisiis, valmistusin ratsmeid üle Fiora pea viskama kuid Fiora langetas ise pea... panin ratsmed ära ja tõstis pea jälle üles. Ma olin meeldivalt üllatunud. Ta tahtis mind aidata.
Ja nii tegi ta minuga koostööd, ma sain ta kenasti valmis pandud ise. Ma armastan selliseid hetki.. Kuskil pool tundi läks täitsa hästi aga lõpupoole kui hakkasime hüppama, ei keskendunud ma vist piisavalt. Fiora tõrkus. Tunni lõpuni mässasime seal. Lõpuks ikka saime nende hüpetega hakkama. Kadri ütles, et viimased hüpped olid ilusad. Aga mulle meeldibki kui iga tund ei lähe ideaalselt. Vahel peab valesti ka minema, et teaksid end parandada. Mulle meeldib väike väljakutse.
Aga Kati ja Mari ju sõitsid terve tunni Millaga sadulatta :D Neid oli nii naljakas vaadata! Tunni lõpus lõi Milla tagant üles ja nad sadasid maha :D
Kuna peale meid oli veel üks tund, ei saanud me sadulatta sõita.. Ma tahtsin Millaga sõita siis. Aga Kati ei lubanud. Kui ma üritasin talle teel koplisse selga hüpata siis paiskus Kati mulle selga ja me lendasime koos hange. Ta istus.. mu peal. Ma ei saanud hingata. Järgmisena üritas mind lume alla matta. Aga siis.. juhtus nii, et mina istusin tema peal.. HAHAAA tagasi tegin :D  Meil on pidevalt nii lõbus :D
Ja ma siiski sain oma sadulatta sõidu.. Kati seljas! hahahaa.
Pangodi on parim koht kus ratsutamist õppida! Seal on muidu ka nii tore :)
Viimane tund oli mul sel neljapäeval. Ma sõitsin Manniga. Ma olin väga leebes tujus ja Manni oli nii armsake, et see kui ta mu sõna ei kuulanud ei heidutanud mind üldse ja ma lasin tal enamus ajast teiste hobuste taga sörkida. Tunni ajal kui meil oli puhkamise aeg ja sirutusharjutusi tegime oli Manni lihtsalt niii armas. Ta keeras pidevalt oma pead ja vaatas minu poole. Ma paitasin ja kallistasin ja nunnutasin teda. Manni on ideaalne hobune (tegelikult on ta poni) otsusekindlust on vaja ja siis on kõik korras.
Tal on peaaegu, et olematu turi ja ta on selline mõnusalt ümar. Täisistak on lihtsalt super mugav! Üleüldse on sõita temaga jubemugav. Hüppab ka väga hästi. Ja ta oskab väga-väga armas olla ja pugeda.
 Peale tundi saime taas sadulatta sõita. Ma läksin Manniga kohe esmajoones lumme sumpama (platsi kõrvale) ma isegi ei tea miks. Seal olid Traktori jäljed ja Mannike leidis nad kohe üles. Ülejäänud aja käisime rööbastel. Kui ma olin Manniga lumme müttama läinud tulid teised hobused ka kohe ilusti järgi. Mul oli miskipärast nii uhke tunne. Aga mul oli terve tunni aeg ja peale tundi nii hea tuju. Nalja sai ja naerda sai. Karin rääkis jälle oma lugusid kogemustest. Neid on alati nii huvitav kuulata! Fantastiline Tund oli! Terve päev oli üldse tore :) Ratsutamisega jäin väga-väga rahule :)

Oijah.. Liiga palju kirjutasin. Aga need on tunnid siiamaani. Homme lähen jälle ratsutama. Mulle tundub, et ma kirjutan liiga detailselt. Sellega tuleb lihtsalt leppida ja harjuda :)
Toredat nädalavahetuse lõppu!
Häid lihavõtteid!
-Janeli

Ratsamatkast

Juhtus nii, et ratsamatkale läksime alles teisel märtsil. Minul oli tegemist, Liisal oli tegemist, Karinile ei sobinud ja nii edasi. Ma suutsin hädaga hoida matka terve see aeg Liisa eest saladuses. Ja lõpus kui ma sain talle seda öelda oli kohe kergem olla. Liisale vist täitsa meeldis see matk :)  Seda ma lõppude-lõpuks tahtsingi :)
Matk ise oli super mõnus :) Ma nautisin loodust täiel rinnal.. Nii mõnus on ikka talvel ratsamatkal käia. See oli minu esimene talvine ratsamatk ja Liisa esimene üleüldse.
Galoppi tegime veidike mäest üles minnes. Üldiselt lihtsalt jalutasime. Kuna juhthobune oli aktiivse sammuga (Rimella) siis saime ka natuke traavi teha, et talle järgi jõuda. Kuskil pool matkast möödus paksus lumes sumbates. Ma olin Fioraga ja Liisale anti Parizola. Mulle nii meeldib Fioraga matkal käia..
Väga tore oli :)
Minu sünnipäeval läheme ka kindlasti matkale!

-Janeli

Uus aasta!!

Uuel aastal uue hooga ikka, nagu öeldakse. Pean silmas just Draakoni aasta vahetumist Mao aastaks. Sisetunne ütleb, et nüüd hakkab tasapisi jälle paremini minema. Loodame, et tuleb hea aasta.
Draakoniaasta lõpp ei olnud just kiita, olin palju haige ja üldse nagu väsinud. Uue aastaga oleks nagu uus energia ka tulnud :D  aga see selleks..
Viimasel ratsatunnil sõitsin Pammiga (Pamerii) esimest korda.. alguses pabistasin.. ja kuna ta ei tahtnud mul hästi lubada valjaid pähe panna, hakkasin rohkem pabistama. Kuid kui ronisin sadulasse ja hakkasin sõitma, sain aru, et ei ole see midagi nii hull. Mida rohkem tund edasi, seda paremini ma ära harjusin ja lõõgastusin. Pammil oli väga mõnus aktiivne samm. Ma ei pidanud teda pidevalt sundima, ta nagu läks ise. Väga hästi reageeris säärele ja ratsmele. Kui kõik kokku võtta.. siis meeldis mulle väga temaga sõita. Ta on tubli hobune :)

Järgmine tund on mul sel reedel. Ootan juba väga, kuigi olen veel veidi haige. Viimane tund jäi minu jaoks selle tõttu ära, seega on ootusärevus juba kolmekordistunud. Liisa tuleb mulle ka reedel külla.. Jee :3
Ratsutama tuleb ta ka loomulikult kaasa, kuigi, ta vist ise ratsutada ei saa jälle. Ma annan talle hästi palju riideid kaasa, et ta jälle külma ei saaks. Meil on kindlasti väga lõbus, sest meil on nii palju asju millest rääkida. Me kavatseme sel aastal paljudel üritustel käia, laagris, koos hästi palju ette võtta ja nii edasi.
Me oleme mõlemad elevil, et jälle kokku saame... aga mul on Liisale üks üllatus ka varuks.
Tal oli jaanuari lõpus sünnipäev, millele ma kahjuks minna ei saanud. Seega, ei ole ma ka talle kingitust teinud. Alles jõudsin ma järeldusele, et samasugusele hobusehullule nagu mina, oleks parim kink ratsamatk.. JAH ratsamatk. On küll talv, aga ma arvan, et see ei muuda asjaolu, et ratsamatkad on suurepärased.
Ma pole veel Kariniga rääkinud, seetõttu ei tea ma, kas mu üllatus läheb läbi. Loodame parimat.

Kui ma saan oma plaani täide viia, siis ma eeldan... et Liisa on väga õnnelik :D
Ma räägiksin veel nii mõndagi, aga ma arvan, et selle postituse jaoks piisab. Järgmine kord jätkan.

Head Vastlapäeva!
Pikka liugu!
-Janeli