Wednesday, August 6, 2014

Suvii!!!

Nüüd on juba enamus suve läbi ja ma ei oska ikka ratsutada :D Karm tõde
Kevad ja suve algus oli lihtsalt jube.. Vähe trenni ja vähe arengut ning palju vigasid. Kuidas see võimalik on, et ühe kooliaastaga on mul toimunud selline taandareng.. ja vigu tuli isegi juurde. Praeguseks olen mõnest veast jagu saanud ja hüppamis-isu on tagasi tulnud.. aga ratsutada ei oska ma ikka..
Mida kauem ma käin, seda rohkem ma saan aru, et ma ikka ei oska. See suvi on mind reaalsusesse tagasi toonud, sest Karin ei halasta :D Tegelikult on hea, et ta ei halasta.. siis ma saan teada kui palju vigu mul on. Ja vigu on tõesti palju.. ning ma kipun neid uuesti ja uuesti tegema. Siiski arvan ma, et kõige olulisem on see, et ma tahan end parandada ja paremini ratsutada.

Ja ma tunnen, et kõige rohkem õpin ma eratrennides. Mul on neid küll väga vähe olnud, aga need on mu ainus võimalus. Karin keskendub mulle ja Kadrile.. ta seletab mida ma pean tegema, et õigemini ratsutada. Ma saan rohkem aru ja üritan oma käitumist kontrollida. Sest muidu on nii, et kui ma ratsutan, siis ma teen kõiki asju automaatselt ja ma ise ei saa aru kui ma midagi valesti teen! Näiteks.. ma ei saa kunagi aru, kui ma varbad välja keeran.. ju mul on nii kergem tasakaalu hoida ja mugavam. Ma olen nüüd üritanud varbad sisse keerata..painutada ja isegi jõuga sundida. Ja see jõuga sundimine väljendub sellena, et kannad on kenasti all, aga varbad kipuvad ikka tasapisi ununema. Isegi kui ma sellele tihti mõtlen.
Ma olen lihtsalt selline, et kui mulle öeldakse, et sa teed kõike valesti, tahan ma teada kuidas õieti tehakse. Ma lepin faktiga, et ma ei oska, aga tahan osata ja olen valmis õppima.
Grupitrennides ei ole lihtsalt nii palju aega ja treener peab kõigiga tegelema. Ma saan sellest aru ja seepärast tundubki eratrenn ainus varjant mis mind aidata saab.
Aga oma üldise arengu üle olen ma uhke. Kui ma Karini juurde läksin, kartsin ma isegi hobust edasi ajada, rääkimata galopist ja hüppamisest. Nüüd teen ma galoppi (ka täisistakut, mida ma pikka aega ei julgenud teha), hüppan (mitte küll kõige paremini) ja olen hobuse seljas üsna lõdvestunud.. enamjaolt. Üks asi mis minu puhul vajab KÕVASTI viimistlemist on galoppi tõstmine.

Niipalju siis negatiivset..
Rimmu on minu jaoks ikka eriline, kuigi tundub, et teda see ei huvita. Ma tahaks, et asjad oleks teisiti, aga mis teha. Praktika asjus (mis mul kevadel tuleb) olen mõelnud, et tore oleks Pangodisse praktikale minna. Saaksin Karinit aidata ja  Rimmuga rohkem tegeleda ning ehk ka rohkem ratsutada. Kui ma Kariniga räägiks, siis lubaks ta mul ehk isegi rakendamist harjutada (kui mul see selleks ajaks juba ununenud ei ole) ja turistidega tegeleda jne.


Kolmas aasta on ju ka praktika! Siis võin kas välismaale või kusagile suuremasse kohta minna.

Aga trennid on viimasel ajal paremad olnud (just suve lõpus eksole), niiet see on hea :)
Praeguseks kõik.
head suve lõppu!
-Janeli

Minu eesmärk on vaba ratsutamine! See pilt on väga hea sõnumiga

No comments:

Post a Comment