Uudiseid!

Ma pole siin pikka aega midagi kirjutanud. Kuigi kirjutamisainet on rohkem kui küllalt :)
Selles postituses võin üldiselt rääkida, kuna ma lihtsalt ei jõua väga põhjalikult kõigest rääkida.. nii palju on toimunud... Suvel käisin ratsalaagris (millest on ühed suve parimad mälestused) ,oktoobri alguses oli Horse Show, käin uues kohas ratsutamas, ratsutamises edusammud, üleüldse elus on hakanud kõik ülesmäge minema... See oli siis väike ülevaade kõigest :)
Kui mõelda, mida on erinevat viimase postitusega võrreldes... Siis peaks nentima ,et erinevat on kohutavalt palju. Kuigi ma olen sedasorti inimene, et mulle ei meeldi endast hästi rääkida, peaks mainima, et mu ratsutamisoskus on kõvasti arenenud. Kindlasti on arenguruumi veel väga palju, aga olen siiski edusamme teinud ja mul on selle üle ainult hea meel :)
Traavi olen selgeks saanud. Harjutame peaaegu iga tund poolistakut, täisistakut ja kergendamist. Mille juurde käivad veel erinevad harjutused, nagu jalusteta kergendamine, ühe jalusega poolistak jne. Galoppi olen mitmeid kordi teinud, kuigi selge ta mul veel päris ei ole. Aga selle pärast ma ei muretse, jõuab veel. Lõppude-lõpuks olen ma aktiivselt ratsutamisega tegelenud vaid 9 kuud. Alustasin küll 2011 aasta kevadel, kuid mitmeid pikki lünke/pause on sisse jäänud. Viimane oli neist pikim. Pangodis olen nüüd pea 3 kuud käinud ja mulle väga-väga meeldib. Palju-palju uusi sõpru ja tuttavaid olen see aasta saanud ^^

Viimane ratsatund, nagu peaaegu iga tund, oli taas eriline. Kuna viimati oktoobris lumi maha tuli.. ei mäleta. Aga see aasta, üle pika aja, see taas juhtus. Meil juhtus tund olema esimesel lumerohkel päeval sel aastal. Paksult sadas ja jube külm oli. Treener ise ei olnud kohal, jõudis alles tunni lõpuks, kuna käis Ecu tallides ajutiselt asendamas. Meie treenerit aga asendas üks tüdruk, kes ise ka alles õpib. Kuigi minuarust sai ta vägagi hästi hakkama, eriti arvestades ilmastikuolusid ja tingimusi. Me olime kahe sõbrannaga juba 20 minutit enne tunni algust kohal, kuid ootasime kõik see aeg autos, kuna teised kaks ratsutajat ei olnud veel jõudnud. Lõpuks siiski läksime hobuseid tooma. Ma sain sel korral energilise Eesti Hobuse nimega Rimella. Meil läks kuskil 45 minutit hobuste valmis panemisele. Kuna 1) Meil läksid pimeda pärast valjad vahetusse :D... 2) Kõigil olid sõrmed külmunud ja sadulavööd oli eriti raske kinni saada :P ...3) Kõik ei saanud ise hakkama ning pidid ootama. Siis arvas meie uus treener, et tõime Rimellale välja asipuule vale sadula ning ma ronisin ta selga ilma sadulatta. See oli mu esimene kord ilma sadulatta sõita. Arvestades seda, et ilm oli väga halb ja jahe.. oli sadulatta väga hea ja soe sõita. Muidu oli ka üllatavalt mõnus, ei oleks osanud oodatagi. Enamus ajast olin täisistakus, kuna meile anti vabad käed :D
Aga uute elamuste rohke ja huvitav tund oli. Mu esimene sadulatta sõit, ning ka esimene lumega sõit. Aga meelde jääb küll kindlasti. Ootan terveks saamist, et siis jälle sadulasse ronida :)

- Janeli
Järgmise korrani :)
Mul on veel palju rääkida