Kohe on suvi käes!!

Ma olen eile õhtust alates heas ja kõike armastavas tujus. See tuju lööb öösel kuidagi eriti välja. Eile öösel näiteks ma aitasin ühe ööliblika ja suure sääse (see kes ei hammusta) oma toast välja. Siis on neil vähemalt võimalus. Miks peaksid nad siin minu toas lõpu leidma? See ei ole õige.
Ja nüüd ma mõtlen ja mõtlen loomade ja kõige peale ja kuidas ma loomi ja oma perekonda ja kõike armastan. Selline hea tuju :)  Kulub vahelduseks ära küll. Ma loodan, et homme on ka selline tuju. Mul on homme ratsutamine ja kui ma hästi siiras ja õnnelik olen siis läheb ka paremini. Ehk ma siis ei looda ratsatunnist eriti paljut? Ja kui ei looda, et tund tuleb eitea missugune, siis just tulebki mõnus ja hea tund.
Ja täna ma koristasin hommikust õhtuni. Nüüd on mu tuba puhas! Ja ma enne õhtut ei söönud ju midagi sest ma olin koristamishoos..

Aga see on ratsutamisblogi. Seega räägin ratsutamisest ka natukene ehk?
Peaaegu terve see ja eelmine kuu olen ma olnud vaheldumisi kas Milla või Manniga (vahest Rimmuga ka) aga mulle täitsa meeldib nende mõlemaga sõita! Milla on ka väga tubli hobune. Temaga tuleb lihtsalt ühine keel leida.
Ma isegi ei mäleta kuidas teiste hobustega sõita on :D Ma olen Manni ja Millaga nii ära harjunud :D
Aga märtsi lõpus üks päev jäime pangodisse kauemaks ja siis me Kadriga läksime koplisse hobuste juurde. Nad sõid parasjagu heina. Me istusime heinarullidele ja vaatasime kuidas nad söövad. See on kuidagi nii rahustav ja mõnus... niimoodi lihtsalt olla ja vaadata. Külm oli küll aga ega sest siis lugu ole.
Draama sõi kuidagi nii, et ta pea oli Rimella kohal ja siis heina pudises Rimmule pähe :D Nad olid nii armsad. Rimella tukk oli paksult heinane :D  Ja Päts kiusas Draamat ka vahepeal.
Ja kusjuures ma eelmine-üleelmine kuu oskasin pidevalt ära arvata mis hobusega ma sõidan eelseisvas tunnis. Kuidagi kõhutunde kaudu arvasin. Ja täitsa täppi läks (see oli siis kui ma veel erinevate hobustega sõitsin)

Nüüd me oleme Kadriga pidevalt kauem Pangodis. Reedeti läheme tund aega varem juba kohale, et kui vaja aitame karinit esimese tunniga, kui ei ole vaja, siis on meil lihtsalt vaba aeg. Ja tavaliselt oleme pärast ka kaua. Natuke liiga hilja peale jääme tihti. Natuke halb tunne on, et me seal nii kaua passime. Eriti kui me veel toas ka mõnda aega oleme. Aga jah, see selleks.
27 Aprillil oli meil esimene kevadine matk! Trenniplats oli kole porine ja siis me läksimegi matkale. Väga mõnus oli! Tegime galoppi ka! See oli ikka parim.. ma nautisin tervet matka täiel rinnal!!! Oeh.
Ja ma ju kukkusin ka! Täitsa meelest läks. Sirge käe peale.. Ma peatasin oma hoo väljasirutatud käega. Seekord oli siiski vasak käsi. See hetk kui maaga kokku puutusin... raks käis läbi ja selline tuline valu oli esimesed paar minutit. Päris korralikult ikka kukkusin, sest kätt ei saanud tükk aega liigutada hiljem. Siiamaani ei ole käsi täielikult taastunud. Raskusi saan tõsta enamvähem aga osades asendites lööb kätte valu. Eks ta tahab aega täielikuks paranemiseks.
Hahahaa.. ja mingi aeg selle kuu algul ma ju hüppasin sadulast maha. Hobused läksid kihutama (üks pressis teisest mööda) ega nad kaua ei kihutanud, aga me Anuga kuulsime, et Karin karjus ''KÕIK MAHA!!'' kuid tegelikkus oli selline, et ta karjus ühele pisemale tüdrukule ''SELG TAHA!!'' , et ta sadulas püsiks. Ma olen nii sõnakuulelik õpilane lihtsalt, mis teha :D Hüppasin täitsa õhku. Tõukasin jalustest lahti ja olin mingi hetk kuskil meetri kõrgusel õhus :D Ikka juhtub :D ..Ei? No jah :D
Selles samas tunnis tegin ma oma hüppe rekordi. Hüppasime 70cm kuskil neli korda. Harjumatu oli.. minna järsku pisikestest hüpetest sellisele üle. (loomulikult on 70cm ka veel pisike hüpe) Talvel me ju peaaegu üldse ei hüpanud, või kui siis 20-30cm (kui neid saab hüpeteks nimetadagi)
Mõned tunnid tagasi tegin Millaga galoppi ka. Huvitav.. me pole LIHTSALT galoppi harjutanud kaua-kaua. Eelmine aasta sügise hakul vist viimati. Ja mul tuli hästi välja! Milla oli nii-nii-nii tubli! mul oli nii hea meel. Aga ma olin väga keskendunud ka. Me tegime galopi ajal 3 hüpet.. täitsa kogematta!!! Ma proovisin alguses suuremat ringi sõita ja meil oli seal üks rist ja teises servas oli okser. Loomulikult oleks ma saanud nendest mööda sõita. Ma arvasin, et ma ei saa hüpetega väga hakkama, aga Milla arvast teisiti. Ta võttis alguses kohe kursi ristile.. nii, siis jätkasin galoppi ja jõudsime okserini, loomulikult tahtis ta seda ka hüpata. ma ei osanud midagi teha, sest ratset ta üldse ei kuulanud ja tal oli siht silme ees. Keerata-pöörata ma teda ei saanud, proovisin siis peatada (kuigi oleks pidanud just säärt andma) ning selle tulemuseks hüppas Milla sega peaaegu seisu pealt. Ta on võimeline hüppama kohapealt. See on väga huvitav tegelikult :D
Siis ma kukkusin veidike talle kaelapeale ja kopsudest liugles õhk välja kui ma tegin väikse ''öh''-i  aga siiski, valus ei olnud üldse. Peale seda otsustasin, et teen galoppi siseringil, et mingeid ootamatuid hüppeid vahel ette ei tuleks. Väga uhke olin Milla üle. Siis tegin teisest jalast ka ja proovisin taas suurt ringi minna.. nüüd hüppasime ka kogematta okserit, valepidi siis :D aga see hüpe tuli kõige parem, ma kallutasin end ilusti kaasa ja maandumine oli ka väga ilus. Endal oli ka vägaväga hea ja mugav! Kuigi ratsme viskasin ära :D
Ega see okser oli ikka täitsa paras selline mulle.. kuskil 40-60 vahemikus. Ei olnud väga pisike, täitsa korralik oli. Aga ma olen selline, et kui midagi peab ruttu-ruttu või järsku tegema siis ma pole valmis ja olen selline ''oh! mis!''
Anu ja Karin ütlevad, et ma üldse peale hüppeid olen sellise olekuga, et ''ohhoo! Mis ma nüüd tegin!!'' ja unustan kõik ära mis ma peale hüpet pean tegema. Ei aja hobust väga edasi janii. Aga küll ma ka õpin eks :)
Ma täna rohkem ei kirjuta. väga pikaks läheb.. on juba läinud.
Ikka juhtub

Aga järgmise korrani!
Toredat suve algust!
-Janeli